Kaheksakümnendates ja varem Venemaal elades oli mul harjumus öelda et vaadeldavas tulevikus Eesti saab vabaks. Vastaseks kuulsin ma muudkui sama tarkuse sõna: kes nad on ilma meieta? See tähendas et kaasvestleja arvates eestlased ei saa ilma Venemaata hakkama. Vaidlemine oli täiesti asjatu: nii ilmne kaalutlus, et viis kuuendikku maismaad saabki kuidagi, ja mõnel isegi läheb päris hästi, ei aidanud. Üks neid vastas nagu „neil pole maavara“, teine midagi muud, aga kõigil oli raudne veendumus et nad elavad hästi meie arvel.
See puudutab nö lihtrahvast. Aga imelik asi – ka need, kellest võiks oodata mingit mõtlemisvõimet ikka kordasid sama lora. Nende hulgas olid näiteks kohaliku rahvamajanduse instituudi teadurid. Vaevalt niigi polnud neil aimu kes kelle arvel elab. Eks olnud see omamoodi loits? Neile söödeti mingit veidrat nõukoguliku vale, vale-marksistlike dogmade ja vanade müütide segu, esitades seda teadusena. Iga arvustus ega loogika oli rängalt keelatud – ja seda mitte ainult väliste asutuste poolt: sellel kes tahtis olla sedasorti „teadlane“, või isegi niisama lojaalne olla, pidi see keeld sügavalt vaistu nivool olla. Sestap vohas nendel inimestel just mütoloogiline mõtteviis, kus ükski tõend ei või mugavat ilmapilti (nimeta seda kas või veendumusena) kahjustada.
Aga oli ka kolmas liik – need kes neid väljamõeldisi tellisid, arendasid ja rahvahulgas levitasid – mingid parteistrateegid (tont teab kus nad olid, aga kuskil olid ju) koos kõrgeimate ülemustega, kes nendele väljamõeldistele heakskiitu andsid. Need, kellest said ka uue Venemaa valitsejad. Kas nad tõesti ei teadnud tõtt? No teadsid vist esialgu. Aga olid nad valet nii palju kordasid et hakkasid isegi uskuma. Kuidas nii? Ah, väga lihtsalt, mul on nii palju näiteid. Mõistagi selleks peab omama ka teatud omadusi, aga nõukogulikule inimesele need ongi ohtralt jagatud. Tõepoolest on tegemist sama mütoloogilisele mõtteviisile kalduvusega.
Siis juhtus see, mida ükski selle kolme liigi esindaja ei võinud ennustada, nimelt Eesti sai vabaks. Ja edasine areng paistis venelastele ülimalt solvav, sest Eesti sai ilma nendeta tublisti hakkama, see kihutab parema tuleviku poole, kui Venemaa jäi sellesamas... noh milles see oli varemgi olnud. Nutumaik on suus, eks ju?
