SEE, KES MAGAB MINU KOHAL

       Maailmas pole õiglust. Kurdiks sündinud iial ei kuule, kuidas kohiseb meri. Võimatut sooritanud mees hukkub saatuse löökidest. See, kes magab minu all, eales ei leia dollarit naride alt.

       Kordagi ma ei ole temaga rääkinud. Kui ma lähen tööle, ta veel magab, töölt tules ma näen vaid tühja nari. Kordagi ei ole ma näinud teda ärkvel olnuna.

       Ma uinun ja unes näen tööd. Jälle mu silmade ees on ilmatu lahmakas põld. Nii kaugele, kui pilk ulatub, tunglevad higist läikivad seljad, lihaste künkad liiguvad tõmmu naha all. Selgade peal plaksub piits, vihiseb vits. Ülevaatajate jõhkrad hõiked põimuvad unes meloodilisteks mustriteks. Neis on mingi tähendus, mida peab kindlasti aduma, aga selleks pole aega, töö ootab, piits plaksub.

       Mitte igale meist pole määratud leida dollarit naride alt. Tõsi on see, et meist enamik nii lahkubki oma dollarit mitte leides, aga kuni tuleb aeg nari jätta, me loodame selle peale, ning see annab meile jaksu ja elumõtte. Sellel, kes magab minu kohal, seda lootust pole.

       Piits plaksub üle mu selja ja vahel seda ka tabab, see sunnib mind töötama paremini. Piits teeb mulle valu, aga see on õigustatud, nii see peabki olema, sest töö on kõige aluseks. Kui poleks tööd, kuhu ma läheksin hommikuti ja kust tuleksin õhtuti? Selles ma olen kindel, aga peale selle – milles veel võin mina kindel olla? Kõikjal on liiga palju arusaamatut. Minu ümber on mõistatuste mets ja tema okste vahel hüpleb mu mõtte ahvike.

       Miks ei kohta ma tööl ühtki neid, kelle nari on minu oma kõrval? Vahel tunnen ma järsku ära kedagi, kellega koos olin õige ammu töötanud. Aga need, kes elavad koos minuga – kõik need töötavad kuskil mujal, mul pole aimugi kus. Aga kas ma tean, kus töötan mina ise?

       Mis eristab meist neid, kelle käes on piits? On nad samad inimesed kui meiegi? Kas võib juhtuda nii, et kord tööle tulles panevad nad minu kätte piitsa mu vana maakirve pähe? Kas minust saaks hea ülevaataja? Ja pärast uut töökogemust kas ma võiksin naasta mu tavalisele tööle? Meie seas, kes me kanname kive ja kõplame maad, kordagi ei kohanud ma neid, keda olin enne, piits käes, näinud. Aga mitte see ei sega mind kõige rohkem.

       Hädasti pean ma teada saama, kus töötab see, kes magab minu kohal. On`s nii, et ka üle tema selja tõuseb piits, kui ta kummardub, et võtta järgmine kivi või maast sitkeid juureniite tõmmates, mis ähvardavad õrnu kasulike taimede idusid? Aga võib olla on ta üks neid, kelle käes on piits? Kunagi ma olin selles kindel, kuid nüüd on mul selles ikka enam kahtlusi. Ikka enam kaldun ma arvama, et ta teab minust palju rohkem kui mina temast. Mulle isegi näib, et tal on aimu, kus ma käin tööl, ning mõistagi teab ta, miks me narinaabreid tööl ei kohta. Kas oleks just see, mida ma küsiksin temalt ennekõike? Kindlasti on olemas ka tähtsamaid asju, aga mis need asjad on? Küsida võib ju ainult selle kohta, mida sa puudutad või mis puudutab sind. Kas ma alati tean, mis mind puudutab? Ja mis teha, kui temaga kohtudes ma koguni hämmelduksin ja unustaksin kõik, mida tahtsin küsida. Või, mis on veel hullem, hakkaksin mingit jora ajama, räägiksin tühjadest asjadest, millistel sootuks pole mõtet ega tähtsust. Ja mõtetes ma kordan seda, millest pean teada saama kõigepealt. Kus töötavad need, kelle nari on minu oma kõrval? Kas tuleb mul kord piitsa kätte võtta? Mis tööd teed sina, kes sa magad minu kohal?

       Võib-olla need ongi kõige tähtsamad küsimused ja nende vastustest ma saan mingi võtme, mis avab mulle sissepääsu sinna, kus ma sain esitada palju teisi küsimusi, mis puudutavad eri üksikasju, väikesi jah, aga siis kõik, mis ümbritseb mind, saab ikka selgemaks. Ent mul on veel üks küsimus. Ma tean, et sellele vastus ei aita mind ega lisa mitte mingit selgust, kuid ma tahan seda saada. Mul on kindel tunne, et ilma selleta kõik, mis ükskord mulle avaneb, kaotab igasuguse tähtsuse. Mis sellest, kui ma tean taimede nimesid, ja ikka ekslen nende võsastikus? Aga kas jagub mul julgust seda küsida? Vahel ma lohutan end sellega, et vahest vestlus ise on tähtsam kui mistahes küsimus, mis võiks mu pähe tulla. Aga ma ise seda niigi ei usu. Võib-olla asi ongi nõnda kõige teiste küsimustega – aga mitte selle üheainsa puhul, mis ei selgita midagi: kuidas võib elada see, kes magab minu kohal ilma väiksemagi lootuseta leida dollarit naride alt?

       Tol päeval, mil ma leidsin dollarit naride alt, ma tulin töölt hilja. See päev juhtus raske olema. Põld oli kive täis, neid oli palju rohkem kui tavaliselt. Olid ka kivilahmakad, mis tuli serva juurde veeretada. Mõned olid isegi ühele mehele veeretamiseks mittejõukohased, siis me aitasime üksteist. Ja tavalisest rohkem vihises piits, tabades tihedamini meie selgi. Aga me korjasimegi põllu kividest puhtaks! Me juba kolisime teisele põllule... Töö lõppes nagu alati ootamatult. Mehed sirutasid selgi, keegi pillas käest viimase tõstetud kivi. Ma vaevalt mäletan tagasiteed. Aga selles polnud midagi erilist. Niipalju, kui ma end tunnen, tagasiteed mu mällu ikka ei jäänud. Tähtsam oli alati see, mis ootas mind tee lõpus: nii armas nari tõotas hästi hommikuni õnnist puhkamist.

       Ikka ja jälle mu mõtetes ma naasen tollesse unustamatusse päeva. Ma tahan taastada iga hetke selles mu elu kõige tähtsamas päevas. Miks ma ei pantsatanud narile niipea, kui selleni jõudsin? Nii juhtus ju palju kergemail päevil. Mis sundis mind väsimusele vaatamata pottsepaliku kõlavuseni tallatud muldse põranda kohale kummarduma? Miks ma selles asendis tardusin? Ja miks, nõnda tardunud olles, viisin ma pilgu ühelt narilt teisele, ikka kartes minu enda alla piiluda?

       Ma elasin oma elu kõrgeima hetke üle, seega pole mul põhjust saatuse üle kaevata. Ma ei tea, kas on määratud mulle saatuse poolt kohtuda sellega, kes magab minu kohal, aga ma ootan seda kohtumist ja loodan selle peale kuni hetkeni, kui tuleb mu aeg nari jätta.