Nõukogude
ideoloogia järgi tõi oktoobri revolutsioon rahvaile vabadust, teistele lootust.
Seda enam, väidab see, et vabadus oli ainult Nõukogude liidus ja tema
satelliitides, nn rahva demokraatia riikides, neid ka Kuubas, mida lihtsakoeliselt
vabaduse saarena nimetatigi. Kuskil mujal, eriti lääne Euroopas ja põhja
Ameerikas seda ei ole. Nõnda kõneles ideoloogia. Kas tõesti oli vabadus see,
mille eest võitlesid nõukogude sõdurid – olenemata sellest kuidas neid tegelikult
kasutati – Teises Maailmasõjas?
Mulle
vedas – ma kohe leidsin saidi „Suure isamaa sõja
laulud“ kus on kogutud 89 sõjaaja laulu teksti, ja seda ühe leheküljena,
mis lihtsustab otsingut. No esinduslik valik, ma arvan.
Sõna
võit kohtub üheksateistkümnes laulus, isamaa – kahekümnes. Õnn
leidus seitsmes laulus.
Üheski
laulus pole sõna vabadus ega mingit selle tuletist.
Küll
vabadus polnud nõuka võimu lemmiksõna, aga need laulud ei olnudki nii
ametlikud, ikka neid lauldi rahva sees. Vähemalt üks neid mõnda aega isegi
keelatud oli, kuna seda peeti ideoloogiliselt ebakõlblikuks. Seejuures vabadus
on mainitud näiteks NL hümnis või ka ühes kommunistlikus lasteluuletuses, see
ei olnud siiski tabusõna. Vaevalt võib siin tsensuur põhjuseks nimetada. Ma
näen kaks võimalikku põhjust: kas rahvale oli liig selge et mingist vabadust ei
pruugi kõssatagi või et vabadusel ei ole venelaste silmas niigi suur väärtus. Teine
näib tõenäolisemana. On ju teada, et sõda muutis rahva teadvuse. Inimestel – ja
siis kõigepealt rindameestel, aga mitte ainult –, kerkis enneolematu tunne et
neist küll midagi sõltub, siit sünnis suur lootus et pärast sõda asjad lähevad
teisiti, et tagasiteed minevikku ei ole. Ja laulud vihjavad sellele, et ses paremas
tulevikus mingit kohta vabaduse jaoks rahva teadvus ei eeldanud.
Elades
sünnist saadik kaua Venemaal jäi minul mulje et sealkandis ei pea vabadust – ja
siis ka teisi sarnaseid mõisteid nagu inimõigused või seadus –, sugugi
tõelisena. Nad näevad kõiges selles pigem tühje sõnu, millega need, kellel on
võim ja jõu varjavad nende räpaseid asju. Vene vanasõna ütleb et seadus on nagu
tiisel – kuhu pöörati sinna läkski. See kujutlus eriti vohas nõukogude ajal ja ikka
õitseb nüüd. Seda aimu suurepäraselt väljendas Lenin ise, kelle jaoks kõik see
oli vaid „tühi fraas“ (vahel ka „ilus aga tühi“ või „kõige tühjem“) – kodanlik
demokraatia, vabadused, õigused jne. Sellest sai üks keskseid nõukogulikke arhetüüpe,
nimelt et lääne „kodanlik“ seltskond on läbinisti silmakirjalik. Seal kehtivad
kõige jõhkramad džungli seadused, aga kõik peab olema varjatud viigilehtedega,
milleks on needsamad õigused-vabadused. Selle kinnituseks oli neile läänegi
kirjandus, mis on alati kriitiline – pole ju olemas mingit „kapitalistlikku
realismi“. Nõuka inimesele oli aga selles selge märk et asjad seal on nii
halvad, et võimud isegi ei saa nõuda „inimhingede inseneridest“ positiivset
peegeldust – nii nagu seda teeb oma armas võim.
Aga kommunistid
on sirged ja ausad – neil ei vaja midagi varjata. Nad avalikult kasutavad
jõhkraid viise, seda aga ainult rahva huvides Ja siin peitub üks tähtis üksikasi mis võib
nõukoguliku ja nõukogudejärgse käitumisviisi kohta midagi seletada. Elades vaenulikus
ümbruskonnas enamlased (kõige laiemas mõttes) on sunnitud läänt arvestama. Sestap
nad sooritavad vahetevahel etendusi mis peavad andma nende tegevusele
legitiimsust juurde. Aga selge on see, et tegemist on vaid näiliku legitiimsusega,
ja lääs seda mõistagi vastu ei võta. Täiesti siiralt enamlased – ja nendega
kõik nõukogude inimesed – ei saa asjast aru: seal kodanlikus maailmas on ju
samad etendused, miks nad ei tunnusta meie omi? See on vist topeltstandardid
ja russofoobia. Ja siit tekkib suur solvang – nagu me ise ju kõike seda
ei vaja, me oleme sirged ja ausad, me mängime etendusi ainult teie, läänlaste
jaoks. Aga kuri lääs seda ei hinnata. Vene võimud on väga solvuvad, ma olen
kord sellest juba kirjutanud, muide on see minutagi teada.
Leedu
kaotas vene okupatsiooni tulemusena teistest Balti riikidest suurem osa oma elanikke.
Ma arvan et põhjuseks on just see et Päts ja Ulmanis kirjutasid nukuvalitsuste
ametissemääramistele alla, kuna Smetona põgenes ja seega nurjas venelaste
etendust.
