SEE, KES MAGAB MINU KOHAL

       Maailmas pole õiglust. Kurdiks sündinud iial ei kuule, kuidas kohiseb meri. Võimatut sooritanud mees hukkub saatuse löökidest. See, kes magab minu all, eales ei leia dollarit naride alt.

       Kordagi ma ei ole temaga rääkinud. Kui ma lähen tööle, ta veel magab, töölt tules ma näen vaid tühja nari. Kordagi ei ole ma näinud teda ärkvel olnuna.

       Ma uinun ja unes näen tööd. Jälle mu silmade ees on ilmatu lahmakas põld. Nii kaugele, kui pilk ulatub, tunglevad higist läikivad seljad, lihaste künkad liiguvad tõmmu naha all. Selgade peal plaksub piits, vihiseb vits. Ülevaatajate jõhkrad hõiked põimuvad unes meloodilisteks mustriteks. Neis on mingi tähendus, mida peab kindlasti aduma, aga selleks pole aega, töö ootab, piits plaksub.

       Mitte igale meist pole määratud leida dollarit naride alt. Tõsi on see, et meist enamik nii lahkubki oma dollarit mitte leides, aga kuni tuleb aeg nari jätta, me loodame selle peale, ning see annab meile jaksu ja elumõtte. Sellel, kes magab minu kohal, seda lootust pole.

       Piits plaksub üle mu selja ja vahel seda ka tabab, see sunnib mind töötama paremini. Piits teeb mulle valu, aga see on õigustatud, nii see peabki olema, sest töö on kõige aluseks. Kui poleks tööd, kuhu ma läheksin hommikuti ja kust tuleksin õhtuti? Selles ma olen kindel, aga peale selle – milles veel võin mina kindel olla? Kõikjal on liiga palju arusaamatut. Minu ümber on mõistatuste mets ja tema okste vahel hüpleb mu mõtte ahvike.

       Miks ei kohta ma tööl ühtki neid, kelle nari on minu oma kõrval? Vahel tunnen ma järsku ära kedagi, kellega koos olin õige ammu töötanud. Aga need, kes elavad koos minuga – kõik need töötavad kuskil mujal, mul pole aimugi kus. Aga kas ma tean, kus töötan mina ise?

       Mis eristab meist neid, kelle käes on piits? On nad samad inimesed kui meiegi? Kas võib juhtuda nii, et kord tööle tulles panevad nad minu kätte piitsa mu vana maakirve pähe? Kas minust saaks hea ülevaataja? Ja pärast uut töökogemust kas ma võiksin naasta mu tavalisele tööle? Meie seas, kes me kanname kive ja kõplame maad, kordagi ei kohanud ma neid, keda olin enne, piits käes, näinud. Aga mitte see ei sega mind kõige rohkem.

       Hädasti pean ma teada saama, kus töötab see, kes magab minu kohal. On`s nii, et ka üle tema selja tõuseb piits, kui ta kummardub, et võtta järgmine kivi või maast sitkeid juureniite tõmmates, mis ähvardavad õrnu kasulike taimede idusid? Aga võib olla on ta üks neid, kelle käes on piits? Kunagi ma olin selles kindel, kuid nüüd on mul selles ikka enam kahtlusi. Ikka enam kaldun ma arvama, et ta teab minust palju rohkem kui mina temast. Mulle isegi näib, et tal on aimu, kus ma käin tööl, ning mõistagi teab ta, miks me narinaabreid tööl ei kohta. Kas oleks just see, mida ma küsiksin temalt ennekõike? Kindlasti on olemas ka tähtsamaid asju, aga mis need asjad on? Küsida võib ju ainult selle kohta, mida sa puudutad või mis puudutab sind. Kas ma alati tean, mis mind puudutab? Ja mis teha, kui temaga kohtudes ma koguni hämmelduksin ja unustaksin kõik, mida tahtsin küsida. Või, mis on veel hullem, hakkaksin mingit jora ajama, räägiksin tühjadest asjadest, millistel sootuks pole mõtet ega tähtsust. Ja mõtetes ma kordan seda, millest pean teada saama kõigepealt. Kus töötavad need, kelle nari on minu oma kõrval? Kas tuleb mul kord piitsa kätte võtta? Mis tööd teed sina, kes sa magad minu kohal?

       Võib-olla need ongi kõige tähtsamad küsimused ja nende vastustest ma saan mingi võtme, mis avab mulle sissepääsu sinna, kus ma sain esitada palju teisi küsimusi, mis puudutavad eri üksikasju, väikesi jah, aga siis kõik, mis ümbritseb mind, saab ikka selgemaks. Ent mul on veel üks küsimus. Ma tean, et sellele vastus ei aita mind ega lisa mitte mingit selgust, kuid ma tahan seda saada. Mul on kindel tunne, et ilma selleta kõik, mis ükskord mulle avaneb, kaotab igasuguse tähtsuse. Mis sellest, kui ma tean taimede nimesid, ja ikka ekslen nende võsastikus? Aga kas jagub mul julgust seda küsida? Vahel ma lohutan end sellega, et vahest vestlus ise on tähtsam kui mistahes küsimus, mis võiks mu pähe tulla. Aga ma ise seda niigi ei usu. Võib-olla asi ongi nõnda kõige teiste küsimustega – aga mitte selle üheainsa puhul, mis ei selgita midagi: kuidas võib elada see, kes magab minu kohal ilma väiksemagi lootuseta leida dollarit naride alt?

       Tol päeval, mil ma leidsin dollarit naride alt, ma tulin töölt hilja. See päev juhtus raske olema. Põld oli kive täis, neid oli palju rohkem kui tavaliselt. Olid ka kivilahmakad, mis tuli serva juurde veeretada. Mõned olid isegi ühele mehele veeretamiseks mittejõukohased, siis me aitasime üksteist. Ja tavalisest rohkem vihises piits, tabades tihedamini meie selgi. Aga me korjasimegi põllu kividest puhtaks! Me juba kolisime teisele põllule... Töö lõppes nagu alati ootamatult. Mehed sirutasid selgi, keegi pillas käest viimase tõstetud kivi. Ma vaevalt mäletan tagasiteed. Aga selles polnud midagi erilist. Niipalju, kui ma end tunnen, tagasiteed mu mällu ikka ei jäänud. Tähtsam oli alati see, mis ootas mind tee lõpus: nii armas nari tõotas hästi hommikuni õnnist puhkamist.

       Ikka ja jälle mu mõtetes ma naasen tollesse unustamatusse päeva. Ma tahan taastada iga hetke selles mu elu kõige tähtsamas päevas. Miks ma ei pantsatanud narile niipea, kui selleni jõudsin? Nii juhtus ju palju kergemail päevil. Mis sundis mind väsimusele vaatamata pottsepaliku kõlavuseni tallatud muldse põranda kohale kummarduma? Miks ma selles asendis tardusin? Ja miks, nõnda tardunud olles, viisin ma pilgu ühelt narilt teisele, ikka kartes minu enda alla piiluda?

       Ma elasin oma elu kõrgeima hetke üle, seega pole mul põhjust saatuse üle kaevata. Ma ei tea, kas on määratud mulle saatuse poolt kohtuda sellega, kes magab minu kohal, aga ma ootan seda kohtumist ja loodan selle peale kuni hetkeni, kui tuleb mu aeg nari jätta.

LEINA JA NEIMA PÄEV

 Vana Helilooja sõjaaegse sümfoonia lugu sai alguse kõige tuhmimail sõjapäevil, mil  maailm olevat juba leppinud tulevase Tuhandeaastase Riigi piiramatu võimuga, mille varjus leiduks koht vaid seitsmele  Telje maale. Isegi mõte mingist võidust näis noil päevil veider ja kohatu. Aga just tollal ilmusid Üheksanda sümfoonia esimesed skitsid – Võidusümfooniaks nimetas seda vanamees. Mitte mingil juhul polnud see lõppnimi, aga ometi kirjutas Helilooja selle hoolikakalt käsikirja esimesse lehte pealkirjana sisse, vaatamata tema teatud ebausklikkusele – või ehk just sellepärast. Sümfoonia jooned jäid ikka ebaselged. Kummitasid ähmaselt mingid kohutavad kõrgused ja enneolematud kulminatsioonid. Avarad orud olid puupillide kurja vilinat täis. Vahelt ilmus koor, laulis midagi ladinakeelset, siis lahkus sujuvalt välja. Koorile järgnesid kauakestvad sombused rongkäigud.

 

Päeva-päevalt oodati linna üleminekut vaenlaste kätte ja asukad otsisid evakueerumiseks kõiki võimalusi. Nende seas, kes olid kunstiga seotud, võttis see protsess organiseeritumaid vorme. Teatri- ja kirjanikerongid väljusid peaaegu sama täpsusega kui sõjaväe omad.  Novembri lõpuks jõudis kätte ka Helilooja kord.

 

Kui raske ei olnud tal ka Linnas, aga elu tagalas hämmastas teda oma viletsusega. Post ei töötanud, sidet polnud, liiklus oli kramplik ja ennustamatu, ning vähestel reisijatel jäi loota vaid vedamisele. Aga just siin, keset sunnitud eraldumuse kehvust, oli küpsemas uue oopuse vapustav idee. Juba ilmusid esimesed käsikirja lehed, kui hakkasid levima kõmud hiiglaslikest ohvritest ja kohutavatest purustustest.

 

Teated rindelt polnud sugugi ajapärased ega lohutavad. Terve aasta jätkus Telje maade ohjeldamatu pealetung, enne kui  Sümfoonia hakkas omandama reaalsuse jooni. Ometi sai sügiseks olukord muutuda. Novembris olid vaenlaste väed peatatud, kohati sooritasid liitlased isegi kohalikke pealetunge. Igal päeval juhtus midagi uut. Äkki hakkas tööle post. Ent uudised vananesid enne, kui mustade taldrikute ja hallide lehtedeni jõudsid. Samal ajal kaldus töö Sümfoonia kallal lõpule. Enam kui kunagi varem tundis Helilooja oma sugulust vana aja meistritega, laotades ohtralt partituuri lehtedele sündmuste krüptogamme. Liitlaste dessant maabus 6. armee tagalas (kuuehäälne fuuga ootamatute klastritega vaskpillides). Vaenlane on sunnitud Põhja platsdarmi jätma (esimene koraali „O Welt, ich muss dich lassen“ teema ilmumine) ja  vägesid kiirkorras läänesuunale ümber paigutama (neljast marsist koostatud polütonaalne katkend). Neljanda motolaskurdiviisi äkiline operatsioon (neljahäälne keelpillide divisi ahellaul märkusega „con moto“) muutis otsustavalt Rannarinde olukorra. Just sellest sai alguse Põhjalik murrang – esialgu kirjutati seda väikese tähega, hiljem võeti aru pähe. Liitlaste väed asusid rünnakule kõikidel rinnetel – seda soodustas asjaolu, et teljelaste ressursid olid peaaegu otsas ja nende ühine tööstus pingutas kõigest jõust, värisedes ohjeldamatute sõjaliste nõuete julma tondi ees. Rindejoon võpatas ja hakkas aeglaselt tagasi roomama. Tagasivõidetud aladel avanesid koletute kuritegude hirmutavad pildid. Kahekümne seitsmendaks veebruariks, pärast raskeid ja veriseid lahinguid, oli rida asulaid Linna lähistel vabastatud. 6. armee leidis end katlast ja nädala pärast andis alla. Tee Linna oli avatud. Tollal saigi Sümfoonia oma lõpliku nime: „Mina tasun kätte“. Vaenlane jätkas taandumist, kandes inimjõus ja tehnikas suuri kaotusi.

 

Tollasest ajast jäi päevapilt, millel on näha Heliloojat pika külalaua ees pingil istuvana. Laual on vaid petroolilamp ja laialipillatud partituuri lehed. Pilt on tehtud külgvaates, näha on vaid äratuntvat siluetti valge akna taustal. Tuba on avar ja tühi. Pildistaja nimi pole säilinud.

 

Suve alguses tuli sõnum liitlasvägede piiri ületamisest. Sõjategevus kanti vaenalase territooriumile üle. Töö edenes. Kummalist vabadust tundis neil päevadel Helilooja, vabadust ja võimu ainestiku üle. 13. juunil oli teos lõpule viidud. Parandamine võttis veel kuus tundi. Umbes kell 10 kirjutas Helilooja kuupäeva alla ja tõusis lauast püsti.

 

Samas jätkus sündmuste rindel tormiline areng. Keisri enesetapp sai väikestele riikidele signaaliks (lühike fraas metsasarvedel), mispeale nad hakkasid – üks teise järel – Teljest lahku lööma (sari variatsioone teemale „O Welt, ich muss dich lassen“). Üksi jäänud Keisririik jätkas ahastava ja lootusetu vastupanekuga, samal ajal, kui kiirkorras loodud tagalarühmad hävitasid palavikuliselt lugematute kuritegude arvukaid jälgi.

 

Leidnud end muusikalisest tegevusest vabanenuna, sukeldus Helilooja askeldustesse reevakueerumiseks, mis muide olid kenasti tulemusetud – tema tagasitulekut peeti enneaegseks ja seda mitte põhjuseta, kuna elu Linnas jäi ikka raskeks ja polnud teps mitte ohutu, samas oli Helilooja vana ja jõuetu. Siis jõudis sõnum võidust temani külas, kus ta oli hõivatud elu pisiasjade ja ränkade epistolaarvaevadega.

 

Nüüd oli tal kaunis küllaga aega ajalehtede lugemiseks. Sõda pühkis mandril olnud kipaka taasakaalu minema. Piirid kaotasid mõtte, keeled läksid segi. Kolmes liidupealinnas peeti pidevaid konsultatsioone – liitlased lõikasid mandrit juurde, visandades tulevase maailmakorra piirjooni. Tuletati meelde vanu haavu, esitati arveid. Tõmmati päevavalgele koltunud mappe ja keskaegseid kroonikaid. Seejuures toimus ettevalmistustöö kohtupidamiseks sõjakuritegijate üle. Ajalehed olid täis enneolematute kuritegude tarretavaid tunnistusi. Kui hakkas tööle Rahvusvaheline tribunal, siis lisandusid nendele kohtureportaažid, mida trükiti peaaegu kärbeteta. Ega selleks olnudki mingit vajadust, tsensuur oli kuidagi olemas kohtus endas, sest võidujoovastuse tipus olevad liitlased näitasid harva üksmeelsust ja vältisid, kui võimalik, libastusohtlikke teemasid ega esitanud veksleid maksmiseks. Ka ei teinud nad endale tüli liiga otsese protsessuaalnormide järgmisega, milliseid norme, õieti öelda, nendeks asjaoludeks ei olnudki. Nende vahetamiseks sai mingi vaikiv lepe, üldine nõusolek ülemaailmse kohtu vältimatuse ja vältimatu seadusesilmas kaheldavuse ees. Viimane istung, milles kuulutati kohtuotsus, kanti üle isegi otse-eetris. Endine kinnisvaramaakler, kellele tuli kord pähe õnnetu mõte kuulutada end keisriks, mõisteti surma postuumselt. Veel kaheksateistkümnele peamisele kuritegijale määrati surmanuhtlus.

 

Käsikirjast oli juuni esimestel päevadel tehtud kaks koopiat. Üks neist jäeti Keskpanga kohalikku harru, aga teine siirdus lennukiga turvameeste valve all Helilooja kodulinna. Linn, mille osaks langesid kõige raskemad katsumused, pälvis seda õigust – saada võitjate juubelduste lavaks. See pidutsemine läbi aegade kõige verisema sõja lõppu kavandati pärjata leinakontsertiga kõikide sõjahulluse ohvrite mälestuseks. Ja ehkki keegi veel ei olnud uuest oopusest ühtegi nooti kuulnud, tunti selles veatult ära see ainuke teos, millest võiks saada ühishauakivi miljonitele neile, kellel iialgi ei saa enam muud olla. Sestap sai partituuri laastatud Linna kohaletoimetamine riikliku tähtsusega ülesandeks.

 

Kuid oodati ka teist sündmust, mis võiks tagaplaanile suruda isegi nii ebatavalise esietenduse. Sest kui on selles ilmas mingi õiglus olemas, siis Linn oli ainuke koht, kus võiks Rahvusvahelise tribunali kohtuotsuseid täide viia. Ega mingi õiglus ongi ju olemas, sest juba oktoobri alguses toimetati kõik surmamõistetud salaja endisest keisripealinnast, kus pidas istungit Rahvusvaheline tribunal,  Linna, kus neid hoiti Üleviimisvangla keldris tugevdatud valve all. Et kaks keskset üritust üksteist ei segaks, otsustati need ühendada.

 

Taastamistööd ei olnud Linnas veel alanud. Ülevad varemed ootasid enneolematut pidu.

 

Vahepeal kogunesid külalised. Peale ametlike delegatsioonide liit- ja erapooletutest riikidest oli seal kenasti palju rahvast ka nendest riikidest, mis mõni aeg tagasi kuulusid Telge, ja nende hulgas ka purustatud Keisririigist. Kuidagi kujunes selline võidu käsitus, nagu käesolev sõda polnud mitte maade ja rahvaste sõda, vaid sootuks maailma hea ja kurja kokkupõrge. Sellest käsitusest lähtudes ei olnud käesolev võit mitte just liitlaste võit, vaid justkui terve inimkonna võit pimeduse jõudude üle. See vaatenurk võimaldas kaotajatel ühineda võitjatega. Aga selleks, peale viidatud vaatenurga vastuvõtmist, oli vajalik ka ilmsete laikude puudumine ühinemiskandidaadi eluloos. Külaliste seas vilksatas mitu kuulsust, kelle režiimivastasus ei vajanud tõendust. Teistele piisas kuritegudes mitteosalemisest. Siiski viibisid siin enamsti just emigrandid – režiimi poolt välja saadetud, või need, kes jätsid ise isamaa maha, kuna ta nimetas end Keisririigiks. Nende hulgas, kes jäid Keisririiki lõpuni, oli ka nimekas Maestro, kellele tulevases pidutsemises määrati eriline osa. Tema vastasus oli paljudele üsna kaheldav – neile tundus imelik, et hoolimata tema teravatest ütlustest ta mitte üksnes ei säilitanud elu, vaid ka oma kõrge ametikoha. Sellele lisati asjatundjate poolt mitu sõja ajal tema taktikepi all läbiviidud esiettekannet, mis pälvisid keisri heakskiidu. Aga  just temale –, ja kõige otsustavamalt – osutas Helilooja. See valik ei teinud korraldajatele suurt rõõmu, aga vastutus oli liiga suur ja Helilooja kahtlemata teadis, mida ta tegi.

 

Pidu sai alguse Rahvuste Rongkäiguga. Harvad möödaminejad nägid keskööl lääne linnaosa varemetest välja roomavat hiiglaslikku tõrvikurongkäiku. Arvukad lisajõed voolasid endiste tänavate sängidega juurde. Peagi uputas rahvamass väljaku Aleksandri lossi ees ja kõik ümbritsevad lõhangud. Sombune rongkäik siirdus surmavaikselt mööda Põhja esplanaadi tõmmates tahmastest fassaadidest tõrvikute tuhmide helkidega välja akende mustavaid avasid. Vangla väljakul päädis rongkäik leinamiitinguga. Kõnesid polnud. Tõrvikute ähmases valguses tõusid ikka ja jälle rohmakale lavale inimesed, keda keegi ei tundnud, ja lugesid kõlatute häältega surnute lõpmatuid nimekirju. Kui neist viimane läks ära, saabus vaikus ja siis lahvatas lõikavalt meeletu sireen. Kolm minutit moondus lõpmatuseks. Aga kord lõpeb ka lõpmatus. Siis hakati tõrvikuid kustutama ja laiali minema. Hakkas koitma.

 

Hommik tuli sombune. Tänavatel vedelesid ärakõrbenud tõrvikud. Vesi lahes liikus sogaste küngastena. Tibutav vihm püüdis viletsat pilti peita, aga tema jõust piisas vaid kõige pealiskaudsemaks tegelikkuse lakeerimiseks. Kell 7 anti saluuti kaheteistkümnest suurtükist. Õhtul toimus Leinakontsert.

 

Oli veel valge, kui Filharmoonia juurde ilmusid esimesed autod külalistega – peamiselt liitlaste ja erapooletutega. Pidevate vilede saatel tegid nad endile teed Gildi väravast alguse saanud ja Filharmooniale lähenedes järjest tihenevas rahvahulgas. Aga portaali eest tõrjuti rahvas laiali ja tekkinud platsil keerasid sõitjatest tühjenenud autod otsa ringi ja võtsid ritta. Saabunuid lasti sisse – keegi ei küsinud neilt isikutunnistust. Kuid peagi avanesid uksed ja ka muu publik hakkas sisenema – kutsetega, piletitega, nimekirjade järgi. Aga seal sees on juba kiiskav valgus; lai trepp sulanud astmetega viib ülespoole – teise korruse fuajeesse, saalist eraldatud korintose sammaste lahingukorraga, ja ikka edasi, kus alabastrist lehed ja köitraod on põimunud kõrge friisi ümber ja inglid mängivad akantuse ringis paljuastmelise särava kroonilühtri ümber ringmängu. Paigutuva publiku kaalutu kära ja kogu ülev kontsertne harilikkus eitasid tumedaid varemeid kuskil seinte taga ja koos nendega kõike kolme sõja-aastat, mis läksid mööda ja ei puutunud ei mustreid ega alabastrit.

 

Külalised juba hõivasid loože. Anti kolmandat kella. Tekkisid ja vaibusid häälestuvate pillide kaebed ja oiged. Ilmus Maestro ja siirdus vaoshoitud käteplagina saatel puldi juurde.

 

Sissejuhatuse kõige esimesed taktid juhatasid Allegro palavikulisse õhkkonda. Üleskruvitud muusika ägas imitatsioonide pihtide vahel. Meditatiivne kõrvalteema ei saanud kujuneda temale täisväärtuslikuks vastukaaluks, vaid võimaldas sellest mingil määral eemalduda. Tema liikumatus, tema sihitud kahetsused meenutasid kõike seda, mis võis varjuda peateema murtud ja ornamentaalse hoogsuse taga. Töötluses sai kõrvalteemagi laia imitatsioonilist arendust. See maksis talle meditatiivsuse, aga vastand tervele, enamasti peateemaga seotud ekspressiivsele sfäärile, süvenes. Kõiki kahetsusi maha jättes muutus see irreaalseks rongkäiguks, kus kaanonilised variatsioonid, rasked nagu betoonplokid, möödusid tumeda basso ostinato taustal. Selle kõrval jätkus kõik see närviliselt terav, ebakõlasid täis visklemine. Ühel hetkel rongkäik nagu võitis ja vaskpillide kõminal jõudis mingi peatuseni, aga peatselt tungis endine möll jälle peale ja kiskus ta kildudeks. Repriisis ilmusid teemad täiesti muutunutena. Peateema ilmus ootamatult aeglasena ja pahaendeliselt kõmisevana. Kõrvalteema oli polüfooniliselt lõhestunud kaheks hääleks, millest ühel õnnestus säilitada midagi rongkäigust, kuna teine, liikudes lühemate vältustega, ümbritses teda ammuse mineviku mustritega.  

 

Aeglane osa kujutas endast imeilusat eleegiat. Muusika tõusis mingitele kristalltippudele, tõotades päästmist ja igavest elu, ja siis langes jõuetult pikkade joonia rõivastena alla. Järk-järgult tasandusid tõusud ja langused ja mägimaastik muutus oruks. Veidi kiiremas tempos sünget kantileeni polütonaalse saate taustal kroonis mõneti barokimaine kooda.

 

Kolmas osa pakkus veel üht Heliloojale omast „kurja scherzo“ näidet, mis aga erines teistest laiema arendatusega ja varjatud kolmeosalisusega. Selle aluseks oli tüütu tantsuline meloodia, mis vahest laienes, ärritudes ägedate  ähvardustega ja nõtrade needustega, vahest krimpsus kõhedaks labaseks viisikeseks. Keskmises lõigus andis ta järele uuele, natuke positiivsemale ainestikule. Selles leidsid aset piinavad rändamised ja kramplikud hüpped läbi kahe-kolme oktaavi. Seejärel toimus esimese teema pühalik tagasitulek hoopiski mingil grotesksel ja katastroofilisel viisil.

 

Lõpposa algas ebatavalise fanfaariga väga madalas registris. Veel helisesid sissejuhatuse roomavad noodid, kui ilmus eikusagilt keelpillide koraal nagu kadunud hingede nutt keset lõpmatut ööd. Nukra viisiga ühines teine hääl ja elavhõbeda tilku pillates juhtis koraali teemat kuhugi ülespoole. See katkes rahutu ahastuse ülimal punktil. Kolm korda ilmus see leina ja kahetsuse laul ja katkes iga kord, jättes koraali tema üksindusse. Kõledus ja tühjus ümbritsesid teda. Aga selles tühjuses hakkasid juba järele tulema mingid eksinud kõrvalhääled – kas tühjuse meeletud sünnitised või selle kodutud asukad. Siis algas paljude häälte idanemine. Tühjus läks õitsema mehhaaniliste vormidega ja pahaendeliste ennustustega. Midagi juhtus ka koraali endaga – süvenenud gregoriuse-taoline viis muutus tasahilju, sellesse ilmus veider rahutus ja ärritav kahemõttelisus. Kromatismid libisesid üle tema seni süütute joonte, moonutades need ohtlikeks ja ahvatlevateks. Ümberringi leidis sellal aset nõiasabat ja muu raevutsemine. Tontidena kargasid puupillid, keskmistes häältes peeti musta missat. Kogu hingest vallatles mõnitav klarnet. Kõige tõsisema näoga viis ta koraali teemat läbi peaaegu algsel kujul, mis muutis ta veel ainult teotavamaks. Põrgu väravad avanesid bassis.

 

Siis hakkas leiduma midagi uut. Esmalt ilmus kontrabassidel rütmimudel ja hakkas valdavast kaosest läbi trügima, allutades endale tasapisi kõik hääled. Allakäinud koraal kadus kuhugi. Selle asemele tekkis karm ja ähvardav viis – nii-nimetatud kättemaksuteema. Lavale viidi süüdimõistetute esimest rühma. Riigikantsler – üks vähestest, kel oli surmaotsuste allkirjaõigus; Rahandusminister, kes tegi endale nime riigikassa täiendamiseks rea ebatavaliste viiside leiutamisega; Salapolitsei juht, kes õnnelikult hoidis oma tegevusala enne ametissenimetamist keisri eest salajas; Keisririigi julgeoleku komissar, kes oli Keisririigi õitsenguaja kõikide näitlike hukkamiste lavastaja.  Nende kannul tulid pea- ja kaitseminister. Kuus inimest kokku. Nad reastati orkestri taha näoga saali poole, kus tšellode ja kontrabasside vahele jäi kitsas läbikäik.  Sõdurid asusid positsioonidele tšellode ees, seersant jäi seisma dirigendi kõrvale. Helitugevus jõudis ffff-ni, misjärel rütmiline ühtsus lagunes. Korrapäratult kõmises trumm. Venivad tromboonide repliigid lendasid erinnüstena kisendava orkestrisumma kohal, visates teineteisele kättemaksuteemast väikesi fraase. 63. taktis viipas seersant käega. Lask kärgatas täpselt seal, kus see oli partituuris määratud. Kõik süüdimõistetud vajusid tühjade jahukottidena maha. Kulminatsioon lõppes veniva langeva viisiga, mis meenutas esimese osa kõrvalteemat. Keelpillidesse tekkis jälle koraaliviis, seekord oktaavi võrra kõrgem. Kordamööda sisseastuvad hääled haarasid ta kinni ja laulsid killustades lühemate vältustega lahti. Pitstarindid tõusid irdudes naturaalhelirea astmeid mööda üles. Kõik kõikus, olles haaratud lakkamatust voolust.  Sordiinidega metsasarved kordasid väikese sekundiga peateemat kolmekordse vältustega. Järsku jäid nad vait, jättes toeta pingest heliseva keelpillide koetise. Pinge langes aeglaselt ja muusikavooluses valitsesid nüüd närbuvad intonatsioonid. Hääled laskusid üksteise järel leinahalana, aga neile  kerkisid vastu vaskpillide poolt olematusest kutsutud massiivsed tugipiilarid ja imelikud kaared. Ainestik tegi läbi osalisi muutusi. Eikuhugi viivad viaduktid ja võlvitud galeriid trügisid mõttetu kuhjamiseks, järjest kokku varisedes ja kerkides. Kimäärid irvitasid ja tegid nägusid, viilud kõikusid tulekeeltena ja venisid pikaks. Kõik see raevunud arhitektuur kuhjus ja kihutas, püüdes täita endaga kogu ruumi. Silmapiirile kerkis uus kulminatsioon. Kättemaksuteema esines vähenduses. Koraal liikus ühtlaselt võrdsete veerandnootidega. Viidi välja järgmist rühma: Peastaabi ülem – vana sõdur, kes alati teadis, et eraisikust Keiser viib riigi hukule; Siseminister, kes oli ühtlasi ka kõikide Keisririigi gaasikambrite juhataja;  Rahvuste peaameti ülem, kelle nime kandis kõrvaldamiseks määratud rahvuste ametlik loetelu; Ideoloogiaosakonna juht, kes tuli võimule pärast Keisri enesetappu; Riigiprokurör, kelle panust puhtuse ja ühtsuse saavutamiseks oli raske ülehinnata. Viimsena tuli Tervishoiuministeeriumi Intensiivsete uuringute instituudi direktor. Sel hetkel muutus kaos ootamatuks ja läbitungivaks harmooniaks. Liikumine kuues hääles justnagu seiskus, kujunedes kordumatuks peatunud hetke valemiks. Seersant tõstis käe ja seisatas hetkeks, jälgides dirigendi liigutusi, ja virutas siis otsustavalt käega. Kuus süüdimõistetut põrkasid tagasi ja langesid eelmises lõigus mahalastute laipadele.

 

Sünge ja piduliku iseloomuga lühem katkend justkui alustas kuritegude ja tasu tragöödia viimase vaatuse. Muusika muutus jälle. Nüüd valitsesid selles venivad meloodialiinid. Andante, mis asendas Allegrot, tõi rahu haavatutele ja haigetele hingedele. Ümberkujunenud kättemaksuteemaga oboesoolo kõlas nüüd lohutusena nukruse merel. Üheksast noodist koosnev retsitatiivne kujund algas kurvalt ja õhkkergelt, kuid vaibus siis pärast mikrokulminatsiooni vaikselt ja piinlikult. Ikka ja jälle naasis ta nendesamade ääretu valu ja salajase kaastunde intonatsioonidega. Näis, et keegi loeb lõpmatut nimekirja, ja see üksluine lugemine ongi see igavik, ja mingit teist ei ole.  Nagu ohe ilmus tšellodel leinaline kõnelaul. Lugemine lõppes justkui igavik eemaldus. Neli viimast nooti kordas orkester ihutu pianoga – küsivalt ja ärevalt. See kutsus ellu üürikeste kummaliste ja kummituslike kujude ahela, mis tõid mingit kirgastust pärast ängistavat ostinatot. Lühike meenutusmotiiv määratles uut katkendit. Selle sissejuhatuseks sai mehelik, eelmise lõigu intervallides ehitatud viis, millele järgnes aeglane fuuga, teemaks jupp kättemaksuteemast. Hakati välja viima ülejäänuid: Ostrannitsa Näidiskoonduslaagri ülem, paks siga, kelle karjäär lõppes enne, kui algas; Keisripealinna komandant, kes oskas hukkumisele määratud linnale eeskujulikku kaitset korraldada; Haridusminister, kes viis õppeedukuse Keisririigi koolides enneolematu tasemeni; 6. armee juhataja, kes alati täitis käske; Keisri isiklik arst, kes maksis selle privileegi eest kõrget hinda; Tagala juhataja, kelle poomisest unistas Keiser just Piimabaari riigipöördekatse ajast saadik. Muusika justkui lõppes suure kolmkõlaga ning pärast generaalpausi lahvatas „nelja sireeni motett“, mis oli neljale erihäälestatud sireenile töödeldud katkend Obrechti Laudemus nunc dominumist. Viimast korda tõstis seersant käe – tõstis ja langetas. Hukatud kukkusid aeglaselt, justkui unenäos – veel kord püüdis muusika aega seisata. Armetult lendles hõre juuksesalk kindrali peas. Kukkudes tõmbles eskulaap mitu korda nagu end mugavasti sisse seades. Seersant koos mahalaskmiskomandoga lahkus lavalt. Sireenid vakatasid. Ainult keelpillid ranges neljahäälsuses viisid Sümfooniat kooda poole.

 

Muusika lahkus, justkui ununes. Viimast korda ilmus puupillides kättemaksuteema ja lahkus, jättes neli nooti, mida orkester laulis viis korda, iga kord ikka vaiksemalt ja ebakindlamalt. Õhukesed helihelbed lendasid kokku, lendasid läbi. Dirigent veel seisis, hoides kätes vaikust, kuid pöördus siis kohmakalt nagu pime saali poole ja kummardas puiselt, vastates esimestele kõhklevatele plaksutustele. Saal tõusis aplodeerides püsti. Tuli välja Helilooja ja sai uue aplausi tormilise laine osaliseks. Tal aidati lavalt alla minna. Dirigent lahkus, aga teda nõuti tungivalt tagasi. Maestro tuli välja, hoides seersandi kätt, kellele ka plaksutati. Tükk aega kestev aplaus rauges. Orkester tõusis ja siirdus väljapääsu poole, kenast hunnikust tagaplaanil laia kaarega sujuvalt mööda minnes. Kuulutati vaheaeg. Rahvas paugutas istmeid ja tungis fuajeesse. Teises osas oli välja kuulutatud noore ameerika helilooja kantaat, mis oli kirjutatud just selleks puhuks.

 

Kuulajate üllatuseks töötas einelaud, särades tagasihoidliku sõjaeelse küllusega. Läks kitsaks ja natuke kärarikkaks. Enamik kohalolijaid olid üksteisega tuttavad, vanad Filharmoonia külastajad, sõjaeelsete abonementide hoidjad – kas aeg on tagasi pöördunud? Ja kui on, siis mis ootab ukse taga?

 

Juhtkond korraldas fuajees väikese näituse, kus arhiivist väljatoodud päevapildid rippusid koos vanade müürilehtedega. Paljud tundsid piltidel olevaid ära – viiulirühma kontsertmeister, kontrabassimängija, ja kes seal veel olid. Enam kui neljandik orkestri sõjaeelsest kooseisust ei elanud sõda üle. Inimesed astusid piltidest eemale ning tõmbusid tagasi kohtumiste ja äratundmiste ringlusse. Kuid järsku oli see vool murdunud, kuna saali vastas asuvalt poolelt kostis hüsteeriline naisekarje. Rahvahulk taandus lamava mehe ümbert – temas tunti kohe ära Peastaabi ülem, kes pidi antud hetkel laval viibima. Väike rütmiline ebatäpsus, täiesti andestatav Maestro eas, kinkis talle liigse pooltunni elu. Tema õnneks ei olnud ametiruumides sel tunnil kedagi, ta roomas takistamatult fuajeeni, kus tema jõud ütles lõplikult üles. Kui teda märgati, oli ta vist juba surnud. Kaks sõdurit tassisid laiba osavalt välja.

 

Aga Helilooja midagi sellist ei näinud, sest teisele osale ta ei jäänud – tema ameerika oopusest ei hoolinud. Nõjatudes sõjaväedžiibi nahkistme leenile, toibus ta poolsuletud silmadega selle päeva hirmsast pingest, mõeldes samal ajal läbi muudatusi, mida peaks partituuris tegema – nii oli see iga kord pärast uue teose esiettekannet. Tänavad olid rahvast tühjad. Pimendust veel maha ei võetud.

 

 

 

Sõna vabadusest ja holokaustist

 

Mul on üks unistus… Noh… millest ma ikka mõtlen… Nojah, ikka holokaustist  ja sõnavabadusest.

Ma ei poolda holokausti eitamise kriminaliseerimist. Sõna vastu peab võitlema ka sõnadega. Kui me keelustaksime holokausti eitamise, mida ütleksid nt armeenlased? Miks me ei keelusta ka armeenlaste genotsiidi eitamist? Rääkimata Nõukogude Liidu massilisest kuritegudest, milliste – mitte eitamine, vaid just tunnistamine on Venemaal karistatav. Kus on see piir, millest väljaspool hakkab juba sõnavabaduse rikkumine? Kas mitte kõige esimesest keelust? Aga sõnavabadus on liiga tähtis asi, ja selle piiramine on esimene samm ohtlikul teel, ja peale selle lausa ebameeldiv – ebameeldivam ju  kõigest, mida keegi võiks avaldada oma hulluses.

Kas see tähendab, et peab lubama kõike? Niisiis. Mul on üks unistus… Et iga riik vabatahtlikult võtaks endale kohustuse keelustada enda poolt toimepandud inimvastaste kuritegude eitamise. Esimeseks siin on selge piir, teiseks aga pole selles suurt sõnavabaduse piiramist: kellele see on vastu karva – võib ta kolida mujale ja sealt vabalt ezrapoundida. Saksamaa küll tegi selle, kuid Türgilt me seda vaevalt ootame millalgi ära. Rääkimata Venemaast… Ah unistused, unistused!

 

Mida tõotab Venemaale lähitulevik

Ma näen nelja Venemaa tulevikustsenaariumit.

On ilmselge, et kõige parem neist oleks see, milles Putin kaob lavalt – kas loomulikel põhjustel või kaaslaste abiga –, ning tema adekvaatsem pärija tagastab Krimmi ja tõmbab sõjaväe Ukrainast välja. Sellelgi juhul ootavad Venemaad suured raskused, sest usaldus rahvusvahelise üldsuse poolt Venemaa vastu on lootusetult kaotatud, aga investeeringud siiski tulevad tagasi, ehkki väga ebasoodsates tingimustes.

Kui seda ei juhtu, st Putin jääb tüüri juurde (või tema pärija jätkab tema elutööd), siis seisvad need valitsejad väga kiiresti silmitsi raha puudumisega. Kõik edasine oleneb sellest, kuhu nad topivad end raha otsimiseks.

Selge on, et parim variant on Euroopa/USA. Aga selle hind sisaldab ikkagi Krimmi tagastamist ja vägede Ukrainast lahkumist. Peale selle nõuavad päästjad kindlasti mingit mandaati otsehalduseks, sest ilma selleta ei või kogu abi äravarastamist vältida. Selleks jagatakse kogu Venemaa eri lääneriikide vastutuse aladeks, millest tulevikus tekivad iseseisvad riigid. Võib-olla neist edukamad pääsevad välishaldusest üsna kiirelt.

Raha teiseks allikaks võib olla Hiina. Vaevalt see nõuab Venemaalt olukorra Ukrainaga korraldamist, mis oleks Venemaa jaoks väga ahvatlev. Hinnaks siin on kõigepeal alad. Hiina aga hakkab neid üürima väga rangetel tingimusel – sest seda varianti valides pole Venemaale, kuhu minna. Kindlasti see nõuab hiinlastele vaba sissepääsu nendele aladele ja hiina seaduste kehtivust. Rahvale seda uut olukorda seletatakse ehk ajutisena, aga hiinlased koostavad lepingu nii, et nende alade tagasivõtmine läheks Venemaale liiga kalliks. Seda enam, et püsiva raha puuduse küünistes oleksid vene võimud sunnitud ikka uusi ja uusi alasid Hiinale loovutada.

Ja kõige hullem variant on see, kui Venemaa pöörduks rikaste Araabia riikide poole. Kaup on siin selge. Venemaa annab oma territooriumi ja taristu terrori kasutamiseks üle. Jumal tänatud, mitte kõik rikkad Araabiamaad ei toeta terrorit, aga nendele pole Venemaa poolt midagi pakkuda, liiatigi terroristide kasvatamiseks ja hoolitsemiseks on venelastel kena suur kogemus. See on päris katastroofiline stsenaarium, sest sõda terrori vastu muutub sel juhul sõjaks Venemaaga ja terroristidele avaneb otsetee tuumarelva juurde.

Tehkem õpperiik

Euroopa ees on uus väljakutse – põgenikud. Vastusena võiks asutada õpperiigi.

Ma pean silmas omamoodi õppeasutust, mis kujutab riiki just nagu mingi õppekombinaat kujutab päristehast. Selles ebariigis võib elada, töötada, seal võiks karjääri teha, seal on parlament ja valitsus, aga kogu tegevus kulgeb kutseliste töötajate seire all, st et kõik need asjad nagu parlament, valitsus jt ei ole ehtsad, need on just õppeparlament, õppevalitsus, õppekohus – õppeasutuse töötajad suunavad nende tegevust. Nagu tavalises riigis, kui sa ei leia tööd, sa saad elatisraha, aga sellest piisab vaid väga kitsaks elamiseks. Võib-olla maksab „õppekodanikke“ ka mingit teoreetilist kursust läbima kohustada.

Samal ajal kuraatorid hindavad su valmidust tsiviliseeritud ühiskonnas elamiseks. Kui nad otsustavad et sa oled küll piisavalt valmis, sa saad mingi tunnistuse, mis annab sulle õiguse Euroopasse kolida. Ilma selle tunnistuseta Euroopasse ei lubata, aga õpperiiki sissepääs on täiesti vaba, mida ei või öelda väljapääsust, kas või kui keegi omatahtsi otsustab oma kodumaale naasta. Ma usun, et Aafrikas võiks leida tühja maad, mida vastav valitsus oleks valmis rendile andma.

Peamine probleem pagulastega on see, et Euroopasse jõudes nad leiavad end sellises olukorras, kus kõik vajalik on juba tehtud, sest mitte töötades nad võivad vabalt elada ja seda palju paremini kui oma kodumaal. Ja nad ei tahagi töötada, samas nõudes endale ikka paremaid tingimusi – sest nad näevad, kuidas elavad ümberringi teised inimesed ja sellepärast tunnevad end petetuna. Aga siin, õpperiigis põgenik teab hästi, et midagi veel ei ole tehtud, ja ainult tema isiklikud pingutused annavad talle läbipääsuloa uuele säravale elule Euroopas.

Õpperiigi idee kõigepeal päästab neid, kes ei või/ei taha inimlikuvastastes režiimides elada, samas see päästab Euroopa neist, kes ei jaga Euroopa väärtusi, aga ka annab koolitust neile, kes küll tahab uueks eurooplasteks saada, aga kellel pole kuskilt saada vajalikke oskusi. Ja võib juhtuda ka nii, et see puhub uut elu läbikukkunud multikultuuri ideesse, mis hukutamise asemel hakkabki rikastama.

Ikka vabadusest

Nõukogude ideoloogia järgi tõi oktoobri revolutsioon rahvaile vabadust, teistele lootust. Seda enam, väidab see, et vabadus oli ainult Nõukogude liidus ja tema satelliitides, nn rahva demokraatia riikides, neid ka Kuubas, mida lihtsakoeliselt vabaduse saarena nimetatigi. Kuskil mujal, eriti lääne Euroopas ja põhja Ameerikas seda ei ole. Nõnda kõneles ideoloogia. Kas tõesti oli vabadus see, mille eest võitlesid nõukogude sõdurid – olenemata sellest kuidas neid tegelikult kasutati – Teises Maailmasõjas?

Mulle vedas – ma kohe leidsin saidi „Suure isamaa sõja laulud“ kus on kogutud 89 sõjaaja laulu teksti, ja seda ühe leheküljena, mis lihtsustab otsingut. No esinduslik valik, ma arvan.

Sõna võit kohtub üheksateistkümnes laulus, isamaa – kahekümnes. Õnn leidus seitsmes laulus.

Üheski laulus pole sõna vabadus ega mingit selle tuletist.

Küll vabadus polnud nõuka võimu lemmiksõna, aga need laulud ei olnudki nii ametlikud, ikka neid lauldi rahva sees. Vähemalt üks neid mõnda aega isegi keelatud oli, kuna seda peeti ideoloogiliselt ebakõlblikuks. Seejuures vabadus on mainitud näiteks NL hümnis või ka ühes kommunistlikus lasteluuletuses, see ei olnud siiski tabusõna. Vaevalt võib siin tsensuur põhjuseks nimetada. Ma näen kaks võimalikku põhjust: kas rahvale oli liig selge et mingist vabadust ei pruugi kõssatagi või et vabadusel ei ole venelaste silmas niigi suur väärtus. Teine näib tõenäolisemana. On ju teada, et sõda muutis rahva teadvuse. Inimestel – ja siis kõigepealt rindameestel, aga mitte ainult –, kerkis enneolematu tunne et neist küll midagi sõltub, siit sünnis suur lootus et pärast sõda asjad lähevad teisiti, et tagasiteed minevikku ei ole. Ja laulud vihjavad sellele, et ses paremas tulevikus mingit kohta vabaduse jaoks rahva teadvus ei eeldanud.

Elades sünnist saadik kaua Venemaal jäi minul mulje et sealkandis ei pea vabadust – ja siis ka teisi sarnaseid mõisteid nagu inimõigused või seadus –, sugugi tõelisena. Nad näevad kõiges selles pigem tühje sõnu, millega need, kellel on võim ja jõu varjavad nende räpaseid asju. Vene vanasõna ütleb et seadus on nagu tiisel – kuhu pöörati sinna läkski. See kujutlus eriti vohas nõukogude ajal ja ikka õitseb nüüd. Seda aimu suurepäraselt väljendas Lenin ise, kelle jaoks kõik see oli vaid „tühi fraas“ (vahel ka „ilus aga tühi“ või „kõige tühjem“) – kodanlik demokraatia, vabadused, õigused jne. Sellest sai üks keskseid nõukogulikke arhetüüpe, nimelt et lääne „kodanlik“ seltskond on läbinisti silmakirjalik. Seal kehtivad kõige jõhkramad džungli seadused, aga kõik peab olema varjatud viigilehtedega, milleks on needsamad õigused-vabadused. Selle kinnituseks oli neile läänegi kirjandus, mis on alati kriitiline – pole ju olemas mingit „kapitalistlikku realismi“. Nõuka inimesele oli aga selles selge märk et asjad seal on nii halvad, et võimud isegi ei saa nõuda „inimhingede inseneridest“ positiivset peegeldust – nii nagu seda teeb oma armas võim.

Aga kommunistid on sirged ja ausad – neil ei vaja midagi varjata. Nad avalikult kasutavad jõhkraid viise, seda aga ainult rahva huvides  Ja siin peitub üks tähtis üksikasi mis võib nõukoguliku ja nõukogudejärgse käitumisviisi kohta midagi seletada. Elades vaenulikus ümbruskonnas enamlased (kõige laiemas mõttes) on sunnitud läänt arvestama. Sestap nad sooritavad vahetevahel etendusi mis peavad andma nende tegevusele legitiimsust juurde. Aga selge on see, et tegemist on vaid näiliku legitiimsusega, ja lääs seda mõistagi vastu ei võta. Täiesti siiralt enamlased – ja nendega kõik nõukogude inimesed – ei saa asjast aru: seal kodanlikus maailmas on ju samad etendused, miks nad ei tunnusta meie omi? See on vist topeltstandardid ja russofoobia. Ja siit tekkib suur solvang – nagu me ise ju kõike seda ei vaja, me oleme sirged ja ausad, me mängime etendusi ainult teie, läänlaste jaoks. Aga kuri lääs seda ei hinnata. Vene võimud on väga solvuvad, ma olen kord sellest juba kirjutanud, muide on see minutagi teada.

Leedu kaotas vene okupatsiooni tulemusena teistest Balti riikidest suurem osa oma elanikke. Ma arvan et põhjuseks on just see et Päts ja Ulmanis kirjutasid nukuvalitsuste ametissemääramistele alla, kuna Smetona põgenes ja seega nurjas venelaste etendust.

Kõrvalhääl kirikukooris

Täna ma tahan arutada üht tõendit, mida kasutavad kreatsionismi teooria pooldajad Jumala olemasolu tõestades. Nii see kõlab:

Kui sa näed midagi, no olgu see kas või see maja, kas pead sa võimalikuks et see tekkis iseennast, et tal pole loojat? Ja seejuures, kui igal majakesel on oma looja, sa ikka väidad et terve maailm tekkis iseennast, et sel pole loojat?

Veenev esmapilgul, on see arutlus siiski küündimatu. Ma enam-vähem tunnen, kuidas ehitatakse majad. Ma teangi üht-kaht minusugust olendit, kes oskavad seda teha. Ma isegi tean mida ma ise pean tegema et ise seda tööd teha võimeliseks saada.

Seevastu maailma puhul pole mul mingit aimu kuidas selline loomine võiks teostada. Seda enam, mul pole aimu kes võiks vähemalt üldjoontes seda teada. Aga need, kes seda ütlevad ei väidagi et maailmalooja on minusugune olend. See ongi mingi koguni muu, kel on ka täiesti teised võimalused ja kes eksisteerib vaid ühes eksemplaris. Ja ma ei või teda näha ega temaga suhelda nii nagu ma suhtleksin arhitektidega. Küll ma võin temale pöörduda, aga mul pole isegi kinnitust et mu sõnum kätte saadud. Iialgi ei jutusta ta mulle kuidas loovad maailma, millised raskused ja millised avastused on ta kogenud, ei näita ta mulle ka õppimisaja skitse maailmast – ebatäiuslikud veel, aga tulevase maailmalooja vapustavaid jooni juba kandvaid.

Teiste sõnadega – maja on halb näide. Maja ehitamine ja maailma loomine on olemuslikult eri asjad, ja neid esimese põhjal ei tohi teisest järeldusi teha.

Eraldi teema on – kes on päris looja. Kas on õige termiite nende ehitiste loojateks pidada? Ja siis, Jumalat uskudes, kas oleks õige kedagi arhitekti loojaks pidada? Võib ju olla et Looja on Üks ja Ainus, see, kes on iga meid arhitekti taga. See, kes niimoodi usub, peab hoiduma arutatava tõendi kasutamisest, tema suus kõlaks see silmakirjalik. Mõistagi on ka teine arvamus olemas. Meenutame Brucknerit, kes kartis kuidas ta astub Jumala ette, sest Jumal olevat andnud talle talenti, kui ta oli nii vähe teinud. Suurkuju ilmselt tundub end loojana – olgu see Jumala tahtmisel.