Mul on üks unistus… Noh… millest ma ikka mõtlen… Nojah, ikka
holokaustist ja sõnavabadusest.
Ma ei poolda holokausti eitamise kriminaliseerimist. Sõna
vastu peab võitlema ka sõnadega. Kui me keelustaksime holokausti eitamise, mida
ütleksid nt armeenlased? Miks me ei keelusta ka armeenlaste genotsiidi eitamist? Rääkimata Nõukogude
Liidu massilisest kuritegudest, milliste – mitte eitamine, vaid just
tunnistamine on Venemaal karistatav. Kus on see piir, millest väljaspool hakkab
juba sõnavabaduse rikkumine? Kas mitte kõige esimesest keelust? Aga sõnavabadus
on liiga tähtis asi, ja selle piiramine on esimene samm ohtlikul teel, ja peale
selle lausa ebameeldiv – ebameeldivam ju
kõigest, mida keegi võiks avaldada oma hulluses.
Kas see tähendab, et peab lubama kõike? Niisiis. Mul on üks
unistus… Et iga riik vabatahtlikult võtaks endale kohustuse keelustada enda
poolt toimepandud inimvastaste kuritegude eitamise. Esimeseks siin on selge
piir, teiseks aga pole selles suurt sõnavabaduse piiramist: kellele see on
vastu karva – võib ta kolida mujale ja sealt vabalt ezrapoundida. Saksamaa küll
tegi selle, kuid Türgilt me seda vaevalt ootame millalgi ära. Rääkimata Venemaast…
Ah unistused, unistused!
