Mida tõotab Venemaale lähitulevik

Ma näen nelja Venemaa tulevikustsenaariumit.

On ilmselge, et kõige parem neist oleks see, milles Putin kaob lavalt – kas loomulikel põhjustel või kaaslaste abiga –, ning tema adekvaatsem pärija tagastab Krimmi ja tõmbab sõjaväe Ukrainast välja. Sellelgi juhul ootavad Venemaad suured raskused, sest usaldus rahvusvahelise üldsuse poolt Venemaa vastu on lootusetult kaotatud, aga investeeringud siiski tulevad tagasi, ehkki väga ebasoodsates tingimustes.

Kui seda ei juhtu, st Putin jääb tüüri juurde (või tema pärija jätkab tema elutööd), siis seisvad need valitsejad väga kiiresti silmitsi raha puudumisega. Kõik edasine oleneb sellest, kuhu nad topivad end raha otsimiseks.

Selge on, et parim variant on Euroopa/USA. Aga selle hind sisaldab ikkagi Krimmi tagastamist ja vägede Ukrainast lahkumist. Peale selle nõuavad päästjad kindlasti mingit mandaati otsehalduseks, sest ilma selleta ei või kogu abi äravarastamist vältida. Selleks jagatakse kogu Venemaa eri lääneriikide vastutuse aladeks, millest tulevikus tekivad iseseisvad riigid. Võib-olla neist edukamad pääsevad välishaldusest üsna kiirelt.

Raha teiseks allikaks võib olla Hiina. Vaevalt see nõuab Venemaalt olukorra Ukrainaga korraldamist, mis oleks Venemaa jaoks väga ahvatlev. Hinnaks siin on kõigepeal alad. Hiina aga hakkab neid üürima väga rangetel tingimusel – sest seda varianti valides pole Venemaale, kuhu minna. Kindlasti see nõuab hiinlastele vaba sissepääsu nendele aladele ja hiina seaduste kehtivust. Rahvale seda uut olukorda seletatakse ehk ajutisena, aga hiinlased koostavad lepingu nii, et nende alade tagasivõtmine läheks Venemaale liiga kalliks. Seda enam, et püsiva raha puuduse küünistes oleksid vene võimud sunnitud ikka uusi ja uusi alasid Hiinale loovutada.

Ja kõige hullem variant on see, kui Venemaa pöörduks rikaste Araabia riikide poole. Kaup on siin selge. Venemaa annab oma territooriumi ja taristu terrori kasutamiseks üle. Jumal tänatud, mitte kõik rikkad Araabiamaad ei toeta terrorit, aga nendele pole Venemaa poolt midagi pakkuda, liiatigi terroristide kasvatamiseks ja hoolitsemiseks on venelastel kena suur kogemus. See on päris katastroofiline stsenaarium, sest sõda terrori vastu muutub sel juhul sõjaks Venemaaga ja terroristidele avaneb otsetee tuumarelva juurde.

Tehkem õpperiik

Euroopa ees on uus väljakutse – põgenikud. Vastusena võiks asutada õpperiigi.

Ma pean silmas omamoodi õppeasutust, mis kujutab riiki just nagu mingi õppekombinaat kujutab päristehast. Selles ebariigis võib elada, töötada, seal võiks karjääri teha, seal on parlament ja valitsus, aga kogu tegevus kulgeb kutseliste töötajate seire all, st et kõik need asjad nagu parlament, valitsus jt ei ole ehtsad, need on just õppeparlament, õppevalitsus, õppekohus – õppeasutuse töötajad suunavad nende tegevust. Nagu tavalises riigis, kui sa ei leia tööd, sa saad elatisraha, aga sellest piisab vaid väga kitsaks elamiseks. Võib-olla maksab „õppekodanikke“ ka mingit teoreetilist kursust läbima kohustada.

Samal ajal kuraatorid hindavad su valmidust tsiviliseeritud ühiskonnas elamiseks. Kui nad otsustavad et sa oled küll piisavalt valmis, sa saad mingi tunnistuse, mis annab sulle õiguse Euroopasse kolida. Ilma selle tunnistuseta Euroopasse ei lubata, aga õpperiiki sissepääs on täiesti vaba, mida ei või öelda väljapääsust, kas või kui keegi omatahtsi otsustab oma kodumaale naasta. Ma usun, et Aafrikas võiks leida tühja maad, mida vastav valitsus oleks valmis rendile andma.

Peamine probleem pagulastega on see, et Euroopasse jõudes nad leiavad end sellises olukorras, kus kõik vajalik on juba tehtud, sest mitte töötades nad võivad vabalt elada ja seda palju paremini kui oma kodumaal. Ja nad ei tahagi töötada, samas nõudes endale ikka paremaid tingimusi – sest nad näevad, kuidas elavad ümberringi teised inimesed ja sellepärast tunnevad end petetuna. Aga siin, õpperiigis põgenik teab hästi, et midagi veel ei ole tehtud, ja ainult tema isiklikud pingutused annavad talle läbipääsuloa uuele säravale elule Euroopas.

Õpperiigi idee kõigepeal päästab neid, kes ei või/ei taha inimlikuvastastes režiimides elada, samas see päästab Euroopa neist, kes ei jaga Euroopa väärtusi, aga ka annab koolitust neile, kes küll tahab uueks eurooplasteks saada, aga kellel pole kuskilt saada vajalikke oskusi. Ja võib juhtuda ka nii, et see puhub uut elu läbikukkunud multikultuuri ideesse, mis hukutamise asemel hakkabki rikastama.