Zuroffist ja poliitilisest tahtest

Ma ei suhtle sugugi tõsiselt kõikvõimalikesse vandenõuteooriatesse. 9/11 on kindlasti Al-Qaeda tegu. Jeesusel polnud naist ega lapsi. Isegi Shakespeare oli mu arvates vaid Shakespeare, mitte keegi muu. Aga nüüd ma leidsin end ühe neid autorina. Minu teooria tuum on see, et Wiesenthali keskuse Jeruusalemma osakonna juht ja teenekas natsikütt Efraim Zuroff töötab venelaste kasuks. Sellele  järeldusele jõudmiseks jagus mulle koguni üht tema ütlust. Nimelt, et Eestis nagu pole poliitilist tahet holokausti kurjategijate kohtu alla andmiseks. On ju selles mingi veidrus. Iisrael, kus ta elab on kahtlemata demokraatlik riik, tema sünnimaa USA on ka. Demokraatlikes riikides elades peab ta ikka mõistma, et kohtu alla andmiseks ei vaja mitte poliitilist tahet, vaid midagi täiesti muud. Kui sul pole tõendeid su asi variseb  viivitamata kokku – niipea kui  see jõuab kohtusse. See on ilmselge, eks ju? Keegi vist õpetas talle, mida peab ütlema. Keegi sellest kandist, kus kohtu alla andmiseks ja trellide taha saatmiseks küll aitab poliitilist tahet.

On teisedki veidrused. Kui Zuroffile kord tuletati meelde, et Nõukogude Liidu veresaavutused polnud teps  mitte vähemad ega vähem jõhkrad kui natside omad, ta vastas et see ei ole tema ala, ta tegeleb vaid natsikurjategijatega. Võiks selle hoiakuga isegi nõustuda…  noh selline kitsas spetsialist, töötab oma eluteema kallal, võõrastesse asjadesse nina ei toppi… Aga sellele ilmele vähe sobib tema osavõtt Öise vahtkonna üritustes. Peale selle, et tegemist on lausa stalinistide toetamisega (kui Zuroff peab kõiki sakslaste pool võidelnuid „fašistideks“, miks ei peaks mina kõiki venelaste pool võidelnuid stalinistideks), on see siseasjadesse sekkumisena üsna ebaeetiline, mis ka viitab Venemaale, mille ametnikud käituvad rahvusvahelisel areenil nagu NLKP Keskkomitee saunas. Ühtlasi meenutan veel üht tema naljakat mõtet, nagu ei saa võrdsustada kommunistliku režiimi kuritegusid natside omadega, sellepärast et natsid sooritasid genotsiidi, aga kommarid mitte. Teiste sõnadega, kui sa tapetakse niisama, see ei ole nii halb. Oleks hullem kui sa tapeti su rahvuse eest.

Venemaa, kes järjekindlalt relvastub meie vaenlasi ja kenasti suhtleb Hamasiga, mitte mingil juhul ei ole Iisraeli sõber, hoolimata sellest et kasutab vahetevahel Iisraeli-sõbralikku retoorikat (muide, enamasti meie esindajatega kõnelustes). Kui ma ei eksi mu vandenõu teooriaga, siis näeme, kuhu viis Zuroffi  tema truu teenimine: https://www.vastarinta.com/operaatio-viimeisen-euron-tahden/ (vana tuttav Johan Bäckman on ka kohal). Soome keelt ma ei oska, aga inglise vikipeedia iseloomustab seda liikumist, mis on saidi taga, neonatslikuna  (vt http://en.wikipedia.org/wiki/Finnish_Resistance_Movement). 

 

Miks Venemaa vihastub Eesti peale?

Kaheksakümnendates ja varem Venemaal elades oli mul harjumus öelda et vaadeldavas tulevikus Eesti saab vabaks. Vastaseks kuulsin ma muudkui sama tarkuse sõna: kes nad on ilma meieta? See tähendas et kaasvestleja arvates eestlased ei saa ilma Venemaata hakkama. Vaidlemine oli täiesti asjatu: nii ilmne kaalutlus, et viis kuuendikku maismaad saabki kuidagi, ja mõnel isegi läheb päris hästi, ei aidanud. Üks neid vastas nagu „neil pole maavara“, teine midagi muud, aga kõigil oli raudne veendumus et nad elavad hästi meie arvel.

See puudutab nö lihtrahvast. Aga imelik asi – ka need, kellest võiks oodata mingit mõtlemisvõimet ikka kordasid sama lora. Nende hulgas olid näiteks kohaliku rahvamajanduse instituudi teadurid. Vaevalt niigi polnud neil aimu kes kelle arvel elab. Eks olnud see omamoodi loits? Neile söödeti mingit veidrat nõukoguliku vale, vale-marksistlike dogmade ja vanade müütide segu, esitades seda teadusena. Iga arvustus ega loogika oli rängalt keelatud – ja seda mitte ainult väliste asutuste poolt: sellel kes tahtis olla sedasorti „teadlane“, või isegi niisama lojaalne olla, pidi see keeld sügavalt vaistu nivool olla. Sestap vohas nendel inimestel just mütoloogiline mõtteviis, kus ükski tõend ei või mugavat ilmapilti (nimeta seda kas või veendumusena) kahjustada.

Aga oli ka kolmas liik – need kes neid väljamõeldisi tellisid, arendasid ja rahvahulgas levitasid – mingid parteistrateegid (tont teab kus nad olid, aga kuskil olid ju) koos kõrgeimate ülemustega, kes nendele väljamõeldistele heakskiitu andsid. Need, kellest said ka uue Venemaa valitsejad. Kas nad tõesti ei teadnud tõtt? No teadsid vist esialgu. Aga olid nad  valet nii palju kordasid et hakkasid isegi uskuma. Kuidas nii? Ah, väga lihtsalt, mul on nii palju näiteid. Mõistagi selleks peab omama ka teatud omadusi, aga nõukogulikule inimesele need ongi ohtralt jagatud. Tõepoolest on tegemist sama mütoloogilisele mõtteviisile kalduvusega.

Siis juhtus see, mida ükski selle kolme liigi esindaja ei võinud ennustada, nimelt Eesti sai vabaks. Ja edasine areng paistis venelastele ülimalt solvav, sest Eesti sai  ilma nendeta tublisti hakkama, see kihutab parema tuleviku poole, kui Venemaa jäi sellesamas... noh milles see oli varemgi olnud. Nutumaik on suus, eks ju?