Mida tõotab Venemaale lähitulevik

Ma näen nelja Venemaa tulevikustsenaariumit.

On ilmselge, et kõige parem neist oleks see, milles Putin kaob lavalt – kas loomulikel põhjustel või kaaslaste abiga –, ning tema adekvaatsem pärija tagastab Krimmi ja tõmbab sõjaväe Ukrainast välja. Sellelgi juhul ootavad Venemaad suured raskused, sest usaldus rahvusvahelise üldsuse poolt Venemaa vastu on lootusetult kaotatud, aga investeeringud siiski tulevad tagasi, ehkki väga ebasoodsates tingimustes.

Kui seda ei juhtu, st Putin jääb tüüri juurde (või tema pärija jätkab tema elutööd), siis seisvad need valitsejad väga kiiresti silmitsi raha puudumisega. Kõik edasine oleneb sellest, kuhu nad topivad end raha otsimiseks.

Selge on, et parim variant on Euroopa/USA. Aga selle hind sisaldab ikkagi Krimmi tagastamist ja vägede Ukrainast lahkumist. Peale selle nõuavad päästjad kindlasti mingit mandaati otsehalduseks, sest ilma selleta ei või kogu abi äravarastamist vältida. Selleks jagatakse kogu Venemaa eri lääneriikide vastutuse aladeks, millest tulevikus tekivad iseseisvad riigid. Võib-olla neist edukamad pääsevad välishaldusest üsna kiirelt.

Raha teiseks allikaks võib olla Hiina. Vaevalt see nõuab Venemaalt olukorra Ukrainaga korraldamist, mis oleks Venemaa jaoks väga ahvatlev. Hinnaks siin on kõigepeal alad. Hiina aga hakkab neid üürima väga rangetel tingimusel – sest seda varianti valides pole Venemaale, kuhu minna. Kindlasti see nõuab hiinlastele vaba sissepääsu nendele aladele ja hiina seaduste kehtivust. Rahvale seda uut olukorda seletatakse ehk ajutisena, aga hiinlased koostavad lepingu nii, et nende alade tagasivõtmine läheks Venemaale liiga kalliks. Seda enam, et püsiva raha puuduse küünistes oleksid vene võimud sunnitud ikka uusi ja uusi alasid Hiinale loovutada.

Ja kõige hullem variant on see, kui Venemaa pöörduks rikaste Araabia riikide poole. Kaup on siin selge. Venemaa annab oma territooriumi ja taristu terrori kasutamiseks üle. Jumal tänatud, mitte kõik rikkad Araabiamaad ei toeta terrorit, aga nendele pole Venemaa poolt midagi pakkuda, liiatigi terroristide kasvatamiseks ja hoolitsemiseks on venelastel kena suur kogemus. See on päris katastroofiline stsenaarium, sest sõda terrori vastu muutub sel juhul sõjaks Venemaaga ja terroristidele avaneb otsetee tuumarelva juurde.

Miks Venemaa vihastub Eesti peale?

Kaheksakümnendates ja varem Venemaal elades oli mul harjumus öelda et vaadeldavas tulevikus Eesti saab vabaks. Vastaseks kuulsin ma muudkui sama tarkuse sõna: kes nad on ilma meieta? See tähendas et kaasvestleja arvates eestlased ei saa ilma Venemaata hakkama. Vaidlemine oli täiesti asjatu: nii ilmne kaalutlus, et viis kuuendikku maismaad saabki kuidagi, ja mõnel isegi läheb päris hästi, ei aidanud. Üks neid vastas nagu „neil pole maavara“, teine midagi muud, aga kõigil oli raudne veendumus et nad elavad hästi meie arvel.

See puudutab nö lihtrahvast. Aga imelik asi – ka need, kellest võiks oodata mingit mõtlemisvõimet ikka kordasid sama lora. Nende hulgas olid näiteks kohaliku rahvamajanduse instituudi teadurid. Vaevalt niigi polnud neil aimu kes kelle arvel elab. Eks olnud see omamoodi loits? Neile söödeti mingit veidrat nõukoguliku vale, vale-marksistlike dogmade ja vanade müütide segu, esitades seda teadusena. Iga arvustus ega loogika oli rängalt keelatud – ja seda mitte ainult väliste asutuste poolt: sellel kes tahtis olla sedasorti „teadlane“, või isegi niisama lojaalne olla, pidi see keeld sügavalt vaistu nivool olla. Sestap vohas nendel inimestel just mütoloogiline mõtteviis, kus ükski tõend ei või mugavat ilmapilti (nimeta seda kas või veendumusena) kahjustada.

Aga oli ka kolmas liik – need kes neid väljamõeldisi tellisid, arendasid ja rahvahulgas levitasid – mingid parteistrateegid (tont teab kus nad olid, aga kuskil olid ju) koos kõrgeimate ülemustega, kes nendele väljamõeldistele heakskiitu andsid. Need, kellest said ka uue Venemaa valitsejad. Kas nad tõesti ei teadnud tõtt? No teadsid vist esialgu. Aga olid nad  valet nii palju kordasid et hakkasid isegi uskuma. Kuidas nii? Ah, väga lihtsalt, mul on nii palju näiteid. Mõistagi selleks peab omama ka teatud omadusi, aga nõukogulikule inimesele need ongi ohtralt jagatud. Tõepoolest on tegemist sama mütoloogilisele mõtteviisile kalduvusega.

Siis juhtus see, mida ükski selle kolme liigi esindaja ei võinud ennustada, nimelt Eesti sai vabaks. Ja edasine areng paistis venelastele ülimalt solvav, sest Eesti sai  ilma nendeta tublisti hakkama, see kihutab parema tuleviku poole, kui Venemaa jäi sellesamas... noh milles see oli varemgi olnud. Nutumaik on suus, eks ju?