Kuvatud on postitused sildiga arhetüüp. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga arhetüüp. Kuva kõik postitused

neljapäev, 28. veebruar 2013

Ikka vabadusest


Nõukogude ideoloogia järgi tõi oktoobri revolutsioon rahvaile vabadust, teistele lootust. Seda enam, väidab see, et vabadus oli ainult Nõukogude liidus ja tema satelliitides, nn rahva demokraatia riikides, neid ka Kuubas, mida lihtsakoeliselt vabaduse saarena nimetatigi. Kuskil mujal, eriti lääne Euroopas ja põhja Ameerikas seda ei ole. Nõnda kõneles ideoloogia. Kas tõesti oli vabadus see, mille eest võitlesid nõukogude sõdurid – olenemata sellest kuidas neid tegelikult kasutati – Teises Maailmasõjas?

Mulle vedas – ma kohe leidsin saidi „Suure isamaa sõja laulud“ kus on kogutud 89 sõjaaja laulu teksti, ja seda ühe leheküljena, mis lihtsustab otsingut. No esinduslik valik, ma arvan.

Sõna võit kohtub üheksateistkümnes laulus, isamaa – kahekümnes. Õnn leidus seitsmes laulus.

Üheski laulus pole sõna vabadus ega mingit selle tuletist.

Küll vabadus polnud nõuka võimu lemmiksõna, aga need laulud ei olnudki nii ametlikud, ikka neid lauldi rahva sees. Vähemalt üks neid mõnda aega isegi keelatud oli, kuna seda peeti ideoloogiliselt ebakõlblikuks. Seejuures vabadus on mainitud näiteks NL hümnis või ka ühes kommunistlikus lasteluuletuses, see ei olnud siiski tabusõna. Vaevalt võib siin tsensuur põhjuseks nimetada. Ma näen kaks võimalikku põhjust: kas rahvale oli liig selge et mingist vabadust ei pruugi kõssatagi või et vabadusel ei ole venelaste silmas niigi suur väärtus. Teine näib tõenäolisemana. On ju teada, et sõda muutis rahva teadvuse. Inimestel – ja siis kõigepealt rindameestel, aga mitte ainult –, kerkis enneolematu tunne et neist küll midagi sõltub, siit sünnis suur lootus et pärast sõda asjad lähevad teisiti, et tagasiteed minevikku ei ole. Ja laulud vihjavad sellele, et ses paremas tulevikus mingit kohta vabaduse jaoks rahva teadvus ei eeldanud.

Elades sünnist saadik kaua Venemaal jäi minul mulje et sealkandis ei pea vabadust – ja siis ka teisi sarnaseid mõisteid nagu inimõigused või seadus –, sugugi tõelisena. Nad näevad kõiges selles pigem tühje sõnu, millega need, kellel on võim ja jõu varjavad nende räpaseid asju. Vene vanasõna ütleb et seadus on nagu tiisel – kuhu pöörati sinna läkski. See kujutlus eriti vohas nõukogude ajal ja ikka õitseb nüüd. Seda aimu suurepäraselt väljendas Lenin ise, kelle jaoks kõik see oli vaid „tühi fraas“ (vahel ka „ilus aga tühi“ või „kõige tühjem“) – kodanlik demokraatia, vabadused, õigused jne. Sellest sai üks keskseid nõukogulikke arhetüüpe, nimelt et lääne „kodanlik“ seltskond on läbinisti silmakirjalik. Seal kehtivad kõige jõhkramad džungli seadused, aga kõik peab olema varjatud viigilehtedega, milleks on needsamad õigused-vabadused. Selle kinnituseks oli neile läänegi kirjandus, mis on alati kriitiline – pole ju olemas mingit „kapitalistlikku realismi“. Nõuka inimesele oli aga selles selge märk et asjad seal on nii halvad, et võimud isegi ei saa nõuda „inimhingede inseneridest“ positiivset peegeldust – nii nagu seda teeb oma armas võim.

Aga kommunistid on sirged ja ausad – neil ei vaja midagi varjata. Nad avalikult kasutavad jõhkraid viise, seda aga ainult rahva huvides  Ja siin peitub üks tähtis üksikasi mis võib nõukoguliku ja nõukogudejärgse käitumisviisi kohta midagi seletada. Elades vaenulikus ümbruskonnas enamlased (kõige laiemas mõttes) on sunnitud läänt arvestama. Sestap nad sooritavad vahetevahel etendusi mis peavad andma nende tegevusele legitiimsust juurde. Aga selge on see, et tegemist on vaid näiliku legitiimsusega, ja lääs seda mõistagi vastu ei võta. Täiesti siiralt enamlased – ja nendega kõik nõukogude inimesed – ei saa asjast aru: seal kodanlikus maailmas on ju samad etendused, miks nad ei tunnusta meie omi? See on vist topeltstandardid ja russofoobia. Ja siit tekkib suur solvang – nagu me ise ju kõike seda ei vaja, me oleme sirged ja ausad, me mängime etendusi ainult teie, läänlaste jaoks. Aga kuri lääs seda ei hinnata. Vene võimud on väga solvuvad, ma olen kord sellest juba kirjutanud, muide on see minutagi teada.

Leedu kaotas vene okupatsiooni tulemusena teistest Balti riikidest suurem osa oma elanikke. Ma arvan et põhjuseks on just see et Päts ja Ulmanis kirjutasid nukuvalitsuste ametissemääramistele alla, kuna Smetona põgenes ja seega nurjas venelaste etendust.