Sõna vabadusest ja holokaustist

 

Mul on üks unistus… Noh… millest ma ikka mõtlen… Nojah, ikka holokaustist  ja sõnavabadusest.

Ma ei poolda holokausti eitamise kriminaliseerimist. Sõna vastu peab võitlema ka sõnadega. Kui me keelustaksime holokausti eitamise, mida ütleksid nt armeenlased? Miks me ei keelusta ka armeenlaste genotsiidi eitamist? Rääkimata Nõukogude Liidu massilisest kuritegudest, milliste – mitte eitamine, vaid just tunnistamine on Venemaal karistatav. Kus on see piir, millest väljaspool hakkab juba sõnavabaduse rikkumine? Kas mitte kõige esimesest keelust? Aga sõnavabadus on liiga tähtis asi, ja selle piiramine on esimene samm ohtlikul teel, ja peale selle lausa ebameeldiv – ebameeldivam ju  kõigest, mida keegi võiks avaldada oma hulluses.

Kas see tähendab, et peab lubama kõike? Niisiis. Mul on üks unistus… Et iga riik vabatahtlikult võtaks endale kohustuse keelustada enda poolt toimepandud inimvastaste kuritegude eitamise. Esimeseks siin on selge piir, teiseks aga pole selles suurt sõnavabaduse piiramist: kellele see on vastu karva – võib ta kolida mujale ja sealt vabalt ezrapoundida. Saksamaa küll tegi selle, kuid Türgilt me seda vaevalt ootame millalgi ära. Rääkimata Venemaast… Ah unistused, unistused!

 

Mida tõotab Venemaale lähitulevik

Ma näen nelja Venemaa tulevikustsenaariumit.

On ilmselge, et kõige parem neist oleks see, milles Putin kaob lavalt – kas loomulikel põhjustel või kaaslaste abiga –, ning tema adekvaatsem pärija tagastab Krimmi ja tõmbab sõjaväe Ukrainast välja. Sellelgi juhul ootavad Venemaad suured raskused, sest usaldus rahvusvahelise üldsuse poolt Venemaa vastu on lootusetult kaotatud, aga investeeringud siiski tulevad tagasi, ehkki väga ebasoodsates tingimustes.

Kui seda ei juhtu, st Putin jääb tüüri juurde (või tema pärija jätkab tema elutööd), siis seisvad need valitsejad väga kiiresti silmitsi raha puudumisega. Kõik edasine oleneb sellest, kuhu nad topivad end raha otsimiseks.

Selge on, et parim variant on Euroopa/USA. Aga selle hind sisaldab ikkagi Krimmi tagastamist ja vägede Ukrainast lahkumist. Peale selle nõuavad päästjad kindlasti mingit mandaati otsehalduseks, sest ilma selleta ei või kogu abi äravarastamist vältida. Selleks jagatakse kogu Venemaa eri lääneriikide vastutuse aladeks, millest tulevikus tekivad iseseisvad riigid. Võib-olla neist edukamad pääsevad välishaldusest üsna kiirelt.

Raha teiseks allikaks võib olla Hiina. Vaevalt see nõuab Venemaalt olukorra Ukrainaga korraldamist, mis oleks Venemaa jaoks väga ahvatlev. Hinnaks siin on kõigepeal alad. Hiina aga hakkab neid üürima väga rangetel tingimusel – sest seda varianti valides pole Venemaale, kuhu minna. Kindlasti see nõuab hiinlastele vaba sissepääsu nendele aladele ja hiina seaduste kehtivust. Rahvale seda uut olukorda seletatakse ehk ajutisena, aga hiinlased koostavad lepingu nii, et nende alade tagasivõtmine läheks Venemaale liiga kalliks. Seda enam, et püsiva raha puuduse küünistes oleksid vene võimud sunnitud ikka uusi ja uusi alasid Hiinale loovutada.

Ja kõige hullem variant on see, kui Venemaa pöörduks rikaste Araabia riikide poole. Kaup on siin selge. Venemaa annab oma territooriumi ja taristu terrori kasutamiseks üle. Jumal tänatud, mitte kõik rikkad Araabiamaad ei toeta terrorit, aga nendele pole Venemaa poolt midagi pakkuda, liiatigi terroristide kasvatamiseks ja hoolitsemiseks on venelastel kena suur kogemus. See on päris katastroofiline stsenaarium, sest sõda terrori vastu muutub sel juhul sõjaks Venemaaga ja terroristidele avaneb otsetee tuumarelva juurde.

Tehkem õpperiik

Euroopa ees on uus väljakutse – põgenikud. Vastusena võiks asutada õpperiigi.

Ma pean silmas omamoodi õppeasutust, mis kujutab riiki just nagu mingi õppekombinaat kujutab päristehast. Selles ebariigis võib elada, töötada, seal võiks karjääri teha, seal on parlament ja valitsus, aga kogu tegevus kulgeb kutseliste töötajate seire all, st et kõik need asjad nagu parlament, valitsus jt ei ole ehtsad, need on just õppeparlament, õppevalitsus, õppekohus – õppeasutuse töötajad suunavad nende tegevust. Nagu tavalises riigis, kui sa ei leia tööd, sa saad elatisraha, aga sellest piisab vaid väga kitsaks elamiseks. Võib-olla maksab „õppekodanikke“ ka mingit teoreetilist kursust läbima kohustada.

Samal ajal kuraatorid hindavad su valmidust tsiviliseeritud ühiskonnas elamiseks. Kui nad otsustavad et sa oled küll piisavalt valmis, sa saad mingi tunnistuse, mis annab sulle õiguse Euroopasse kolida. Ilma selle tunnistuseta Euroopasse ei lubata, aga õpperiiki sissepääs on täiesti vaba, mida ei või öelda väljapääsust, kas või kui keegi omatahtsi otsustab oma kodumaale naasta. Ma usun, et Aafrikas võiks leida tühja maad, mida vastav valitsus oleks valmis rendile andma.

Peamine probleem pagulastega on see, et Euroopasse jõudes nad leiavad end sellises olukorras, kus kõik vajalik on juba tehtud, sest mitte töötades nad võivad vabalt elada ja seda palju paremini kui oma kodumaal. Ja nad ei tahagi töötada, samas nõudes endale ikka paremaid tingimusi – sest nad näevad, kuidas elavad ümberringi teised inimesed ja sellepärast tunnevad end petetuna. Aga siin, õpperiigis põgenik teab hästi, et midagi veel ei ole tehtud, ja ainult tema isiklikud pingutused annavad talle läbipääsuloa uuele säravale elule Euroopas.

Õpperiigi idee kõigepeal päästab neid, kes ei või/ei taha inimlikuvastastes režiimides elada, samas see päästab Euroopa neist, kes ei jaga Euroopa väärtusi, aga ka annab koolitust neile, kes küll tahab uueks eurooplasteks saada, aga kellel pole kuskilt saada vajalikke oskusi. Ja võib juhtuda ka nii, et see puhub uut elu läbikukkunud multikultuuri ideesse, mis hukutamise asemel hakkabki rikastama.

Ikka vabadusest

Nõukogude ideoloogia järgi tõi oktoobri revolutsioon rahvaile vabadust, teistele lootust. Seda enam, väidab see, et vabadus oli ainult Nõukogude liidus ja tema satelliitides, nn rahva demokraatia riikides, neid ka Kuubas, mida lihtsakoeliselt vabaduse saarena nimetatigi. Kuskil mujal, eriti lääne Euroopas ja põhja Ameerikas seda ei ole. Nõnda kõneles ideoloogia. Kas tõesti oli vabadus see, mille eest võitlesid nõukogude sõdurid – olenemata sellest kuidas neid tegelikult kasutati – Teises Maailmasõjas?

Mulle vedas – ma kohe leidsin saidi „Suure isamaa sõja laulud“ kus on kogutud 89 sõjaaja laulu teksti, ja seda ühe leheküljena, mis lihtsustab otsingut. No esinduslik valik, ma arvan.

Sõna võit kohtub üheksateistkümnes laulus, isamaa – kahekümnes. Õnn leidus seitsmes laulus.

Üheski laulus pole sõna vabadus ega mingit selle tuletist.

Küll vabadus polnud nõuka võimu lemmiksõna, aga need laulud ei olnudki nii ametlikud, ikka neid lauldi rahva sees. Vähemalt üks neid mõnda aega isegi keelatud oli, kuna seda peeti ideoloogiliselt ebakõlblikuks. Seejuures vabadus on mainitud näiteks NL hümnis või ka ühes kommunistlikus lasteluuletuses, see ei olnud siiski tabusõna. Vaevalt võib siin tsensuur põhjuseks nimetada. Ma näen kaks võimalikku põhjust: kas rahvale oli liig selge et mingist vabadust ei pruugi kõssatagi või et vabadusel ei ole venelaste silmas niigi suur väärtus. Teine näib tõenäolisemana. On ju teada, et sõda muutis rahva teadvuse. Inimestel – ja siis kõigepealt rindameestel, aga mitte ainult –, kerkis enneolematu tunne et neist küll midagi sõltub, siit sünnis suur lootus et pärast sõda asjad lähevad teisiti, et tagasiteed minevikku ei ole. Ja laulud vihjavad sellele, et ses paremas tulevikus mingit kohta vabaduse jaoks rahva teadvus ei eeldanud.

Elades sünnist saadik kaua Venemaal jäi minul mulje et sealkandis ei pea vabadust – ja siis ka teisi sarnaseid mõisteid nagu inimõigused või seadus –, sugugi tõelisena. Nad näevad kõiges selles pigem tühje sõnu, millega need, kellel on võim ja jõu varjavad nende räpaseid asju. Vene vanasõna ütleb et seadus on nagu tiisel – kuhu pöörati sinna läkski. See kujutlus eriti vohas nõukogude ajal ja ikka õitseb nüüd. Seda aimu suurepäraselt väljendas Lenin ise, kelle jaoks kõik see oli vaid „tühi fraas“ (vahel ka „ilus aga tühi“ või „kõige tühjem“) – kodanlik demokraatia, vabadused, õigused jne. Sellest sai üks keskseid nõukogulikke arhetüüpe, nimelt et lääne „kodanlik“ seltskond on läbinisti silmakirjalik. Seal kehtivad kõige jõhkramad džungli seadused, aga kõik peab olema varjatud viigilehtedega, milleks on needsamad õigused-vabadused. Selle kinnituseks oli neile läänegi kirjandus, mis on alati kriitiline – pole ju olemas mingit „kapitalistlikku realismi“. Nõuka inimesele oli aga selles selge märk et asjad seal on nii halvad, et võimud isegi ei saa nõuda „inimhingede inseneridest“ positiivset peegeldust – nii nagu seda teeb oma armas võim.

Aga kommunistid on sirged ja ausad – neil ei vaja midagi varjata. Nad avalikult kasutavad jõhkraid viise, seda aga ainult rahva huvides  Ja siin peitub üks tähtis üksikasi mis võib nõukoguliku ja nõukogudejärgse käitumisviisi kohta midagi seletada. Elades vaenulikus ümbruskonnas enamlased (kõige laiemas mõttes) on sunnitud läänt arvestama. Sestap nad sooritavad vahetevahel etendusi mis peavad andma nende tegevusele legitiimsust juurde. Aga selge on see, et tegemist on vaid näiliku legitiimsusega, ja lääs seda mõistagi vastu ei võta. Täiesti siiralt enamlased – ja nendega kõik nõukogude inimesed – ei saa asjast aru: seal kodanlikus maailmas on ju samad etendused, miks nad ei tunnusta meie omi? See on vist topeltstandardid ja russofoobia. Ja siit tekkib suur solvang – nagu me ise ju kõike seda ei vaja, me oleme sirged ja ausad, me mängime etendusi ainult teie, läänlaste jaoks. Aga kuri lääs seda ei hinnata. Vene võimud on väga solvuvad, ma olen kord sellest juba kirjutanud, muide on see minutagi teada.

Leedu kaotas vene okupatsiooni tulemusena teistest Balti riikidest suurem osa oma elanikke. Ma arvan et põhjuseks on just see et Päts ja Ulmanis kirjutasid nukuvalitsuste ametissemääramistele alla, kuna Smetona põgenes ja seega nurjas venelaste etendust.

Kõrvalhääl kirikukooris

Täna ma tahan arutada üht tõendit, mida kasutavad kreatsionismi teooria pooldajad Jumala olemasolu tõestades. Nii see kõlab:

Kui sa näed midagi, no olgu see kas või see maja, kas pead sa võimalikuks et see tekkis iseennast, et tal pole loojat? Ja seejuures, kui igal majakesel on oma looja, sa ikka väidad et terve maailm tekkis iseennast, et sel pole loojat?

Veenev esmapilgul, on see arutlus siiski küündimatu. Ma enam-vähem tunnen, kuidas ehitatakse majad. Ma teangi üht-kaht minusugust olendit, kes oskavad seda teha. Ma isegi tean mida ma ise pean tegema et ise seda tööd teha võimeliseks saada.

Seevastu maailma puhul pole mul mingit aimu kuidas selline loomine võiks teostada. Seda enam, mul pole aimu kes võiks vähemalt üldjoontes seda teada. Aga need, kes seda ütlevad ei väidagi et maailmalooja on minusugune olend. See ongi mingi koguni muu, kel on ka täiesti teised võimalused ja kes eksisteerib vaid ühes eksemplaris. Ja ma ei või teda näha ega temaga suhelda nii nagu ma suhtleksin arhitektidega. Küll ma võin temale pöörduda, aga mul pole isegi kinnitust et mu sõnum kätte saadud. Iialgi ei jutusta ta mulle kuidas loovad maailma, millised raskused ja millised avastused on ta kogenud, ei näita ta mulle ka õppimisaja skitse maailmast – ebatäiuslikud veel, aga tulevase maailmalooja vapustavaid jooni juba kandvaid.

Teiste sõnadega – maja on halb näide. Maja ehitamine ja maailma loomine on olemuslikult eri asjad, ja neid esimese põhjal ei tohi teisest järeldusi teha.

Eraldi teema on – kes on päris looja. Kas on õige termiite nende ehitiste loojateks pidada? Ja siis, Jumalat uskudes, kas oleks õige kedagi arhitekti loojaks pidada? Võib ju olla et Looja on Üks ja Ainus, see, kes on iga meid arhitekti taga. See, kes niimoodi usub, peab hoiduma arutatava tõendi kasutamisest, tema suus kõlaks see silmakirjalik. Mõistagi on ka teine arvamus olemas. Meenutame Brucknerit, kes kartis kuidas ta astub Jumala ette, sest Jumal olevat andnud talle talenti, kui ta oli nii vähe teinud. Suurkuju ilmselt tundub end loojana – olgu see Jumala tahtmisel.

 

Zuroffist ja poliitilisest tahtest

Ma ei suhtle sugugi tõsiselt kõikvõimalikesse vandenõuteooriatesse. 9/11 on kindlasti Al-Qaeda tegu. Jeesusel polnud naist ega lapsi. Isegi Shakespeare oli mu arvates vaid Shakespeare, mitte keegi muu. Aga nüüd ma leidsin end ühe neid autorina. Minu teooria tuum on see, et Wiesenthali keskuse Jeruusalemma osakonna juht ja teenekas natsikütt Efraim Zuroff töötab venelaste kasuks. Sellele  järeldusele jõudmiseks jagus mulle koguni üht tema ütlust. Nimelt, et Eestis nagu pole poliitilist tahet holokausti kurjategijate kohtu alla andmiseks. On ju selles mingi veidrus. Iisrael, kus ta elab on kahtlemata demokraatlik riik, tema sünnimaa USA on ka. Demokraatlikes riikides elades peab ta ikka mõistma, et kohtu alla andmiseks ei vaja mitte poliitilist tahet, vaid midagi täiesti muud. Kui sul pole tõendeid su asi variseb  viivitamata kokku – niipea kui  see jõuab kohtusse. See on ilmselge, eks ju? Keegi vist õpetas talle, mida peab ütlema. Keegi sellest kandist, kus kohtu alla andmiseks ja trellide taha saatmiseks küll aitab poliitilist tahet.

On teisedki veidrused. Kui Zuroffile kord tuletati meelde, et Nõukogude Liidu veresaavutused polnud teps  mitte vähemad ega vähem jõhkrad kui natside omad, ta vastas et see ei ole tema ala, ta tegeleb vaid natsikurjategijatega. Võiks selle hoiakuga isegi nõustuda…  noh selline kitsas spetsialist, töötab oma eluteema kallal, võõrastesse asjadesse nina ei toppi… Aga sellele ilmele vähe sobib tema osavõtt Öise vahtkonna üritustes. Peale selle, et tegemist on lausa stalinistide toetamisega (kui Zuroff peab kõiki sakslaste pool võidelnuid „fašistideks“, miks ei peaks mina kõiki venelaste pool võidelnuid stalinistideks), on see siseasjadesse sekkumisena üsna ebaeetiline, mis ka viitab Venemaale, mille ametnikud käituvad rahvusvahelisel areenil nagu NLKP Keskkomitee saunas. Ühtlasi meenutan veel üht tema naljakat mõtet, nagu ei saa võrdsustada kommunistliku režiimi kuritegusid natside omadega, sellepärast et natsid sooritasid genotsiidi, aga kommarid mitte. Teiste sõnadega, kui sa tapetakse niisama, see ei ole nii halb. Oleks hullem kui sa tapeti su rahvuse eest.

Venemaa, kes järjekindlalt relvastub meie vaenlasi ja kenasti suhtleb Hamasiga, mitte mingil juhul ei ole Iisraeli sõber, hoolimata sellest et kasutab vahetevahel Iisraeli-sõbralikku retoorikat (muide, enamasti meie esindajatega kõnelustes). Kui ma ei eksi mu vandenõu teooriaga, siis näeme, kuhu viis Zuroffi  tema truu teenimine: https://www.vastarinta.com/operaatio-viimeisen-euron-tahden/ (vana tuttav Johan Bäckman on ka kohal). Soome keelt ma ei oska, aga inglise vikipeedia iseloomustab seda liikumist, mis on saidi taga, neonatslikuna  (vt http://en.wikipedia.org/wiki/Finnish_Resistance_Movement). 

 

Miks Venemaa vihastub Eesti peale?

Kaheksakümnendates ja varem Venemaal elades oli mul harjumus öelda et vaadeldavas tulevikus Eesti saab vabaks. Vastaseks kuulsin ma muudkui sama tarkuse sõna: kes nad on ilma meieta? See tähendas et kaasvestleja arvates eestlased ei saa ilma Venemaata hakkama. Vaidlemine oli täiesti asjatu: nii ilmne kaalutlus, et viis kuuendikku maismaad saabki kuidagi, ja mõnel isegi läheb päris hästi, ei aidanud. Üks neid vastas nagu „neil pole maavara“, teine midagi muud, aga kõigil oli raudne veendumus et nad elavad hästi meie arvel.

See puudutab nö lihtrahvast. Aga imelik asi – ka need, kellest võiks oodata mingit mõtlemisvõimet ikka kordasid sama lora. Nende hulgas olid näiteks kohaliku rahvamajanduse instituudi teadurid. Vaevalt niigi polnud neil aimu kes kelle arvel elab. Eks olnud see omamoodi loits? Neile söödeti mingit veidrat nõukoguliku vale, vale-marksistlike dogmade ja vanade müütide segu, esitades seda teadusena. Iga arvustus ega loogika oli rängalt keelatud – ja seda mitte ainult väliste asutuste poolt: sellel kes tahtis olla sedasorti „teadlane“, või isegi niisama lojaalne olla, pidi see keeld sügavalt vaistu nivool olla. Sestap vohas nendel inimestel just mütoloogiline mõtteviis, kus ükski tõend ei või mugavat ilmapilti (nimeta seda kas või veendumusena) kahjustada.

Aga oli ka kolmas liik – need kes neid väljamõeldisi tellisid, arendasid ja rahvahulgas levitasid – mingid parteistrateegid (tont teab kus nad olid, aga kuskil olid ju) koos kõrgeimate ülemustega, kes nendele väljamõeldistele heakskiitu andsid. Need, kellest said ka uue Venemaa valitsejad. Kas nad tõesti ei teadnud tõtt? No teadsid vist esialgu. Aga olid nad  valet nii palju kordasid et hakkasid isegi uskuma. Kuidas nii? Ah, väga lihtsalt, mul on nii palju näiteid. Mõistagi selleks peab omama ka teatud omadusi, aga nõukogulikule inimesele need ongi ohtralt jagatud. Tõepoolest on tegemist sama mütoloogilisele mõtteviisile kalduvusega.

Siis juhtus see, mida ükski selle kolme liigi esindaja ei võinud ennustada, nimelt Eesti sai vabaks. Ja edasine areng paistis venelastele ülimalt solvav, sest Eesti sai  ilma nendeta tublisti hakkama, see kihutab parema tuleviku poole, kui Venemaa jäi sellesamas... noh milles see oli varemgi olnud. Nutumaik on suus, eks ju?